hingepäeva valge ilu ja sügavus...

...küünlavalgus, hingekoguja ja aeg, mis liigub omasoodu....

"....lase sisse kõik mis on hea, ära halba meeles pea", laulab Helin-Mari Arder mulle YouTubist ja maailm väljas on valge....

....hingedepäev.....minu jaoks on alati, juba teisemelisena oma teadliku Mina teadvustumise ärkamiseajast, see päev millegipärast eriline.....eriline, kuna ma olen alati surmale mõelnud ja pole surma iseenesest kartnud. Millegipärast ma tean, et on muutumine, üleminek, energia kandumine, .......ma ei tea mis ja kuidas, kuid ma tunnetan....surmast on siin maailmas palju hullemaid kannatusi, mida kahjuks karta...

....ma olin 15 aastane, kui tädi Liine lahkus ja ma teda koos isa ning vanaemaga pesin....ma mäletan siiani, kui siidised olid lahkunu helehallid, õrnad ja pikad juuksed ja milline rahu oli valgenahkses kortsulises näos....kuidas vanainimestel muutub nahk õrnõhukeseks nagu krepppaber, kuid ülimalt siidideks ja pehmeks.....ja kui ilusaks nad muutuvad omas olemises.....minu vanatädi Milde, ta elas 80 peale ja oli nii ilus.....see valge nahk, need lumivalged graatsilises daamisoengus juuksed ja elust nautlemine.....lugemine, hea suutäis, suhtlemine.....ja tahtmine minna, oma mehele järgi, oma maise eluetapi lõpu täisväärtuslik ootus....valmisolek surra, valmisolek liikuda edasi.....
........ma olin emaga koos vanaema juures, kui tema lahkus....ta oli juba mitu nädalat piinas, maksasõraline, me teadsime ja tema oli juba ammu ootuses, et saaks minna.....kõige valusam on vaadata oma lähedase piina.....ja õnnistus oli osa saada vabanemisest....lahkumise ilust.....see kuidas tema nägu selgines ja säraga üheks hetkeks läitus....see oli nii ilus ja ma nutsin...ma nutsin rõõmust, kui mu vanaema lahkus....sest see oli oodatud ja õnn ja vabanemine, see oli liikumine edasi....
......ma olin haiglas, kui minu kõrvalvoodis oli lahkumas 43 aastane naine, kelle eluaja lõpetas kuri haigus....pikalt ja kaua ja piinades, valudes ......ja nii kurb oli vaadata pealt, kuidas surija lohutas lähedasi, kellel oli palju raskem lahti lasta, kes ei tahtnud ega suutnud uskuda, kuid surija oli valmis, tema oli leppinud ja tahtis minna, tahtis vabaneda piinadest, tahtis liikuda edasi, vabaneda oma maise keha ränkraskest koormast......ja siis on see läbi. Kui surm on oodatud, siis on ta nagu sõber. Oma 38 aastase elu jooksul olen ma näinud mitmeid kordi kõrvalt, kuidas inimene ootab surma kui sõpra, sest enam ei taha...ei jõua....ei jaksa......ja seepärast ei saagi surma karta, sest surm on sõber. Surm vabastab ja viib edasi...lihtsalt nii valus on siis, kui surm võtab varem....võtab terve, elujõulise, eluootuses ja võimaluses inimese, siis on meil valus leppida, sest alati jääb see tunne, et mis kõik oleks pidanud veel olema....tunne, et keegi polnud veel vamis....ei surija ega lähedased......
....minu vanavanaema suri täie teadvustusega. Ta olevat öelnud vanaemale, et vaata,et sa enne päikseloojangut kodus oled, et siis läheb tema ka. Ta oli juba väga vana. Ja siis oli ta end korda teinud, voodisse heitnud ja suri päikseloojangul. Hingas korra sügavalt ja oligi lahkunud. Niimoodi surrakse loomulikult.
...seega soovin kõigile rõõmuga vananemist, elu elamist ja iga hetke nautimist......teha seda, mis teeb õnnelikuks Sind: su suhted, su nauding millegi tegemisest, su töö, su.......

Tänase päeva rõõmusõnum, mis sobib sellesse hindeaja kuusse nagu valatult, on Kertu postitus, et Läänistes tuleb kontsert!
Ja milline!?!!!! Helin-Mari Arder :-) Üks mu lemmikuid.....nii ilus ja kaunis ja sügav jäzz.....
Kuna Lääniste on meie juurest ainult 15 minutit läbi metsade, siis kutsun kaasa :-) Jälle üks sügisene laupäevaõhtu sisustatud .......aitäh Kertu ja Lääniste. Kui Looja lubab, siis mina olen kohal :-)