Magusam kui mesi...

Kaheaastane muna

Kell on palju. Noorel Peremehel on sõber külas. Kogu poistepunt ajab omi asju. Kogun oma väiksed piigad kokku ja toimetan nad pessu. Kui palju elevust tekib dušist voolavast veest...ikka veel. Kõik need mudaplekikesed ja pardikakajutid, mis nad päeva jooksul suure innu ja hoolega on kogunud, uhatakse mõne hetkega äravoolutorusse. Hüvasti! Homme on teie asemel juba uued ja uhkemad jutid ja plekid. Pesamuna nõuab, et teda saunalina sisse ussiks keerkaksin. Mulle sobib. Saan ta nõnda ussina pingikesele istuma sättida. Ja ta ei põgene kuhugi. Ei näpi seepi. Ei sukeldu tualetipotti ekspeditsioonile. Lihtsalt istub ja lõkerdab naerda. Väiksele Preilile sobib ka klassikaline kuivatusmeetod. Veel enne, kui viimne piisk Väikse Preili suure varba otsast jõuab saunalinasse imenduda, nõuab Pesamuna hambaharja. "Tsiuh-tsauh, hambad puhtaks, tsiuh-tsauh, hambad puhtaks. Hakkliha hambavahelt välja..." Ja kuni ma kõik õhtusöögiks olnud lasanje komponendid ette laulan, on kaks suutäit hambaid sõbralikult puhtaks saanud. Ja Pesamuna lõkerdab jätkuvalt oma nakatavat muretut naeru. Peaks teinekord isegi proovima. Duši all naerda. Poeme voodisse. Täna ei soovi keegi kaisulooma. Alustame Ellen Niiduga. Oleme pooleli Pille-Riini lugudega. Täna õhtul on mul energiat. Loeme lausa kolm juttu. Pärast viimast juttu peab natuke arutlema. Misasi on autovänt? Kuhu kadus see punnike, mis Väiksel Preilil eile suus oli? Kas homme saab telki? Miks raamatu Pille-Riin on viieaastane. Väike Preili on ju alles neljane! Jätkame unelauludega. Mõmmi lugu. Väikesed lapsed kõik magavad juba. Klassika. Pesamuna ei siple enam. Hoiab jalgu paigal ja ei torgi mind enam oma väiksete teravate varvastega. Ei ürita neid mulle suhu toppida. Ei ürita neid ka enam endale suhu toppida. Keerab end hoopis küljele ja ütleb "Laula veel, emme!" Tuletan oma teismeliseaegadest meelde Smilersi ja Terminaatori. "Valge liblikas", "Käime katuseid mööda", "Täna ööseks võin jääda". Paus. Pesamuna keerab end minu poole, sätib teki õlale. Silmad on pilukil. Vaid natuke jaksab ta neid veel lahti hoida. Järgneb suuuuur haigutus. Ma tunnen kogu keha ja meelega, kui magus see haigutus on," Emme, laula liblika laulu veel". Ja nii ma laulan. Seda liblika laulu. Oma viis korda kindlasti. Minu selja taga nohiseb Väike Preili oma voodis. Tema ei maga veel. Paitab mu selga ja joonistab kaelale mingeid kujundeid. Nii hea on. Väiksed näpud leiavad punnikese-vinnikese. Tunnen, kuidas Väike Preili virgub. Algul üritavad väiksed näpud ise punniga hakkama saada, aga ei saa. Väike Preili ajab end lausa istuli. Annan märku, et leitu teeb valu. Väike Preili rahuneb- pole vaja päästeoperatsiooniga tegeleda. Pesamuna keerab end veel korra ümber ja annab märku, et ma ta paremini teki sisse mässiks. Veel viimane magus haigutus enne sügavasse unne rändamist. Veel viimane unemusi väikse õnnekillu pehmele põsele, ja mõttes veel miljon tükki ninale, silmadele ja igale, igale poole. Pesamuna on uinunud. Vaatan teda veel paar ilusat ja pikka minutit. Seejärel sätin Väiksele Preilile tekikoti peale. Tuba on nii soe. Viimane unemusi soojale ninanöpsule...ja otsaesisele..ja...tekikoti alt ilmuvad nähtavale laialisirutatud käekesed, mis on päeva lõpuks nii toredasti puhtad ja hästilõhnavad. Libisevad mul ümber kaela ja hoiavad tükk aega kindlalt oma embuses. Nii soe ja oma. Head ööd, Väike Preili. Armastan teid.