Veebruari sisse mahtus väga palju. Väga palju rohkemat, kui 28 päeva võiksid matemaatiliselt võimaldada. Alustuseks sai üks lastest 12 aastat vanaks. Sa püha jõehobu! Tore on küll siin igapäevaselt asju ajada peaaegu omapikkuse inimesega, aga ...12!!! Mul on mammuti tunne. Alles ta oli imepisike ja tulnuka väljanägemisega. Ausalt. Õnneks hakkas ta pärast siia ilma saabumist väga kiirelt kosuma ja oli peagi inimese nägu :) Esimese eluaasta magas poiss küll maha, sõi ja magas. Aga sealt edasi hakkas tegusaks: jooksis, laulis, sõi, laulis, jooksis, niitis muru, sõi, niitis muru ja tegi tublisti igasuguseid toredaid töid. Töökus on natuke kahanenud, aga sööb ta siiani :D Lisaks on temast sirgunud tore ja vahva ja julge ja viisakas noormees, kes vajadusel võtab oma ema tantsima ja teeb isegi õhtusöögi valmis. Ma ei hakka siin mainima, et ta oskab ka väga head jalamassaaži teha, sest kõik ei pea seda teadma.
Kaheteistkümnene on pildil vasemal.
Kaks päeva hiljem said aasta vanemaks veel kaks last. Üks poisslaps ja teine tütarlaps. See poisslaps kasvab kuidagi eriti ruttu. Tema beebiiga möödus Tartu Ülikoolis. Hetkel käib ta teises klassis, fännab puldiautosid, laulab, armastab magusat ja teeb samuti tipptasemel jalamassaaži. Lisaks sai ta alles hiljuti tunnistuse selle kohta, et oskab ujuda! Minus kõneleb uhke lapsevanem, kes ei pea enam vees sipleval poisil kõhu alt kinni hoidma :)
Ja tütarlaps. Tema sai 6. Tema sünd on eriti ilusalt meeles, sest kõik käis nagu raamatus ja olukord allus minu kontrollile- ja no see preili...oioioi. Esimesed kaks aastat oli ka nagu raamatus. Edasi läks keerulisemaks, selgus, et ta on täitsa minusse. Nüüd proovime oma egod ühe pinna peale mahutada. Kui me parasjagu maid ei jaga, siis on tegu sellise tütarlapsega, kes lasteaiast tulles tahab keset tänavat Eesti hümni laulda. Terve tee. Valju häälega, sest meie pere ei suuda vaikse häälega laulda. Meie linnaosas sel kellaajal liikuvatel jalakäijatel peaksid nüüd küll hümni sõnad peas olema.
...sest nii lõbus oli
Kui kolm toredat saavad korraga aasta vanemaks ja veel nii ilusate numbritega nagu 6; 9 ja 12, siis seda lihtsalt peab suurelt tähistama. Mängumaal hüpates ja püssiga mööda lahingurada hiilides näiteks. Ma lihtsalt pean siinkohal ära mainima, et kuigi lahingurajal valiti mind tiimi kõige viimasena, olin ma meeskonnas väga tubli liige ja meie omad võitsid!!! Vastasmeeskonnas oli, muideks, kaks täiskasvanut. Aga eks nad olid öisest kokkamisest väsinud :P On ikka mõnus küll, kui peo ettevalmistusi saab teha koos kahe kõigetoredamaga ;)
Sõbrapäev oli. Ma ei oska sellistel päevadel eriti...olla. Aga läks hästi. Koolis jagati kallistusi, lapsed olid õhtul kodus eriti sõbralikud, ning hilisõhtul tegin kiirkülastuse oma armsa Teatrisõbranna juurde. Ta, muideks, abiellus vahepeal, nii et on nüüd vaid poole kohaga Teatrisõbranna. Ja paar päeva pärast sõbrapäeva, nagu tsiki-priki- sündis sinna perre laps! Selline piiiiisikene ja pehme ja beebilõhnaline. Oh seda härdameelsust!
The Mannavaht. Kui keegi tahaks mind röövida, siis mannavaht oleks õige peibutis.
Ja nüüd on veebruar läbi-krõks.
Vahepeale on jäänud mõned mõnusad hommikud. Nagu näiteks see hommik, kui sai vaikselt diivanil lösutada ja Võrumaalt pärit maailma parimat mannavahtu mugida. Ja idüllilisi õhtuid on samuti olnud. Näiteks selliseid, kmil Noorhärra arvab, et võiks minuga malet mängida. Tee ja küpsistega. Või kommidega.
Enne ja pärast pildistamist olid koera küljes ka kõrvad...
Ka Sophiel läheb toredasti. Ta oli vahepeal kimpus vitamiinipuudusega. Aga sellega oleme nüüd joonele saanud ja karvapalli kasukas läigib taas ning silmad säravad. Eile õhtul vaatasime koos "Tuulte tahutud maad" ja sõime võileiba. Täna oli kutsikul eriline hellusvajadus, mis väljendus lõputus püüdes diivani peale, alla ja sisse voolata, et ainult mulle lähemale pääseda.
Tegin täna õhtusöögiks tatart ja kanakastet. Kanakaste on üks neist toitudest, mis mul välja ei tule. Lihtsalt ei tule. Punkt. Tatar-me armastame tatart (oouooo, nagu seal laulus "Me armastame Eestit" :D). Ma võiksin tatart süüa esmaspäevast reedeni ja jaanuarist juunini...mmmm. Aga täna ei julgenud. Mitte mingit huvitavat põhjust polegi. Eile tõmmati välja mu tarkusehammas. Ei tõmmatud. See oli midagi koledamat kui tõmbamine. See isegi ei kannata trükimusta, aga nimetagem seda sõnaga "eemaldamine". Niisiis, paljas mõte sellest, et tatratera võiks sattuda sinna...õõehh..kohta. Selle kirjutaminegi on valus.
Täitsa ebaoluline info ka. Aga kuna pole võimalik, et ma lähen hammast eemaldama ja midagi muud ei juhtugi, siis olge lahked: alustuseks astusin sisse selle hoone uksest, kus mu armas hambaarst tegutseb. Väljas on jätkuvalt talv! Ma tõesti olen väga ettevaatlik, kui näen kuskil silti sisuga "Trepp on libe!" "Libe põrand!" jne. Silti polnud, uks oli. Ja jää ka. Kohtusin jääga. Täpsemalt öeldes üks koib libises ja teine ei suutnud end tagasi hoida, ning tegi kiirkohtumise põrandaga. Teate, kui totter on täiskasvanuna kukkuda. Tunne oli selline nagu ma oleksin vähemalt 2 meetrit pikk ja omaksin 7 kätt-jalga.
Preili Sophie ja tema kasukas. Sophie on pildil vasakul. Jah, need karvad ajavad mind hulluks, tänan küsimast :)
Pilt läks eest, sisisesin ja susisesin ning loivasin (see oli loivamine) trepist üles. See on nii armas, kuidas kirurg naeratas. Ta vist päriselt ise ka usub, et tal on tore töö ja inimesed tulevad tema juurde rõõmuga. Mina teadsin, mis mind ees ootab, sest grammike vähem kui aasta tagasi tegin ma sama asja läbi. Põlv valutas, mu suus toimusid asjad, mis ei allunud minu kontrollile. Ja õde suskas mu huulde kogemata miski terava asja. Mitte tuimestatud poolde. Ikka juhtub. Eriti minuga. Sellistel hetkedel peab kõvasti pingutama, et mitte visata õhku küsimust "Kas saaks veel hullem olla!", sest vastus on alati "Jaaa!". Ma jäin ellu. Lapsed pidid küll õhtul pelmeene sööma, sest mina oigasin diivanil. Aga ma olen kuulnud, et pelmeenid kategoriseeruvad siiski söödavate asjade alla, nii et pole vast hullu.
Üks meeleolukas seik veel. Tööpäeva lõpus hüppasin toidupoest läbi. Kassas oli minu ees kaks naisterahvast. Minul oli asju mitu, minu ees oleval naisterahval vaid üks purk. Mingi joogiga- täpsemalt ei süvenenud. Hakkasin esimesel võimalusel (kohe, kui lindile ruumi tekkis) oma pudi-padi lindile laduma, kui äkki müksas minu ees olev naine mind tugevalt. Ehmusin päris ära ja vaatasin talle küsivalt otsa. Temake nähvas, et ma olevat teda juba mitu minutit oma kotiga nüginud. Kauba laadimise käigus. Vabandasin täitsa sõbralikult ja ütlesin ka, et ju ma läbi jope ja koti tõesti ei tundnud, et iga kord talle vastu läksin. See talle ei sobinud. Sädistas edasi. Vabandasin uuesti. No tõesti, ma saangi aru, et kui keegi saab teise inimese kotiga uppi nügida, siis ilmselgelt oleksin see mina. Temake sai päris kurjaks ja pobises veel midagi. Aga mina tema peale pahaseks saada ei suutnud. Sest sellel väga torssis naisterahval oli kassalindi peal jook, mille nimeks "Monster Energy". Ajas muigama. Korralikult muigama. Soovisin mõttes, et ta selle joogi õhtul joomata jätaks ja pere seltsis mõnusa õhtu veedaks. Aga vot, ei tea.
Kui lähed õhtul õndsas vaikuses vanni ja mõni hetk hiljem... "Läksidki ilma minuta vanni vä?"
Midagi vahvat toimus vahepeal veel, aga sellest järgmisel korral.
Praegu on aktuaalne hoopis see, et me margamarjuga külakeskuses jälle miskit looma hakkame. Ja on ette teada, et see on tore. Tore meile ja tore teile :D
Ja nii see on! 9. märtsil 2019 kell 18- nii umbes 21.30
Lugu on nii, on just toimunud 1930 aasta kohalikud valimised ja Vahi talu suurperemees on valitud kohalikku vallavolikokku. Suure sündmuse puhul on Vahi talu peremees Vahi Andres pannud kinni terve Lootvina kõrtsi ning kutsunud kokku tähtsamad ja olulisemad inimesed oma valimispittu. Millised suhted ja keerdkäigud ning juhtumised kõik toimima hakkavad, selleks pead peole tulema.... .....Andres Vahi on koos oma naise Leenaga Lootvina kõrtsis, kus Andres kisub oma naabri Jakobsoni Tootsiga vanade võlgade pärast. Toots tõi aga just noore naise Aliide majja, mis küll ajas marru ta vana armukese ning vallakirjutaja Kivitari Mardi otsus, sundida oma tütar Tootsile minema, pani kurvastusest nutma kaks südant. Krõbe pastoriproua Linda Kuklase aga ei suuda uskuda sellist pidu volikogu esimehe poolt ja tuleb koos kompanjoni, õpetajanna preili Armanda Peeboga Põlva Karskusseltsi karsket sõnumit edastama. Tubli naiskodukaitseliitlane Linda kohtab kõrtsis aga poepidajannat lesk Miina Jõksi, kes koos kõrtsiemandaga on lausa saatanast siinses maaelus......ja nii need intriigid hargnevad õhtus ning juhtub miskit õõvastavat. Kuidas see laheneb ja kes on süüdi, see selgub Lootvina kõrtsi müsteeriumil.
Tegemist on mõrvamüsteeriumi laadse mänguga, kus kõik osalejad saavad uue rolli ning mängukaardi, kus kirjas ülesanded ning juhised mängimiseks. Tegemist on suhtlemise ja elu mängimisega veidikese ülepaisutatud võtmes. Sa saad olla terve õhtu n-ö teises maailmas ja teistes kingades ;-) Mängus osalemiseks palume riietuda nagu Tammsaare Tões ja Õiguses ehk siis ootame Pearusid, Krõõtasid, vallaametnikke, pastoreid, jms 1930 jõuka talupoja stiilis ehk siis sobivad ka väga rahvariided, rahvuslikud riided, jms, kuna pidu toimub 1934 aasta kõrtsis.
Lootvina külamaja on unikaalse vanaaegse õhkkonnaga ning loome külamaja saalist Lootvina kõrtsi ning ruume jagub mänguks veelgi. Kõrtsi perenaine koos köögitüdrukutega pakub sulle 4-käigulise eestimaitselise õhtusöögi ning kõrvale ka paar klaasi kangemat joovastavat.
Lootvina kõrtsiemand juhib mängu, kuna on teinud taolisi müsteeriumeid juba mitmeid, siis on kogemust olemas ja julgust pakkuda erilist teenust samuti.
ERIPAKKUMINE!
Kuna sündmus toimub just peale naistepäeva, siis paaridele, kes tulevad Lootvina kõrtsi 9.03 on erihind paaridele .......samuti mõtleme rollimängus natuke romantilisemalt, kuid juba meie kõrts ja olustik saab olema maalähedaselt romantiline ning suhtle ergutavalt mõjuv :-)
Kallid lugejad ja ....no kui meil oli ka mõni nö fänn, siis nad on ammu väsinud ootamast, et keegi siia "vaimusurmas" elutstiili blogisse midagi kirjutaks.
Ma ei oskagi öelda, miks on vaikus....kuidagi on elutsiiliblogi vajunud tahaplaanile, võib ju olla, et kuidagi ikkagi selle Triinu liikumisega Lootvinast ära....minu kaotused on ikka nii suured, et ma pole neist veel toibunud. Elu aga käib tegelikult suure hooga edasi ja nüüd tuleb uuesti hakata siis seda uut elu kajastama :-D ....ja oi mis kõike meie Lootvinas ka juhtub ja minuga juhtub :-) Proovin siis uuesti kirjasoone ehk siis kajastamissoone peale saada ning mitte enam oma ajaloo huvides kaotada kajastamise pisikut.
margapoiste puukujud
Millega margamarju siis tegeleb - no läbib täiskasvanu koolitaja kutset ja soovib taotleda kutse; korraldab vist mingit 100 asja, teeb kiirelt aruandeid, annab draamaõpetuse tunde ahjal, vastse-kuustes, võnnus ja avaliku esinemise tunde ka veel võnnus keskkooli osale (hea tõsine väljakutse :-); mmm, mis veel....aaa korraldasime suure aastalõputralli Lootvinas, see oli NII SUPERHÜPERVINGE, et JES!!!! Sellele kajastust vaata siit
Olen hakkama saanud mitme mõrvamüsteeriumi välja mõtlemise ja läbi viimisega ning plaanin 23.02 teha Lootvina Kõrtsi Müsteeriumi, kus saate osalema tulla, kui hing tahab läbi elada miskit etteaimamatut, põnevat, meeleolukat, osalusega lõbustust ja saada seejuures elamuse nii keskkonnast kui söögist-joogist, siis oleks see teile :-) Hoian kursis, et kuidas ja mis ;-)
Oh, millest veel kiiresti ja jooksuga....et külamajas on vets valmis, seintega. Tõnu sai lõpuks sauna avalikuks ehk siis avaliku kasutuse loe kätte, see saaga ka läbi.
Eile tõid poisid koju aga puutööringi tulemusi ja vaatke seda, nii ilusad ja sobivad mu elutoa laua kaunistuseks, nii uhke värk ju :-)
Tegelikult saime täna Ax´iga suure emotsiooni, millest pean kohe kirjutama. Sõitsime Mooste poole ukuleletundi Krista Sildoja juurde, kui lugesin sms talt, et kas olen nõus oma lapse televisiooni sattumisega, et ETV tuleb tegema Maahommik saate jaoks lõiku Mooste Rahvamuusikakoolist ja kuna Ax´iga on tund sel hetkel, siis alustaks temaga! Terve tee rääkisin siis lapsele, et mida võiks rääkida ja kuidas olla ja nii edasi...ja no arvake ära, palju tal meeles ärevusega oli, kui väikses ruumis oli korraga kolm suurt meest - ühel käes hiiglaslik kaamera, teisel tolmuhari (loe: mikrofon) püsti laes ja kolmas tiris ja liigutas neid seal. Lisaks liitus Mirjam Nutov küsimistega. No siis läheb enamus inimestel suu lukku ja keel sõlme. Rääkimata, et püsivad meeles targa ema õpetused, mida võiks mainida juhuse tekkides ;-) Seega, tavalisest kidakeelsemana paistev Aksel on nüüd telepurgis ühes Maahommiku saates, kus räägitakse Mooste Rahvamuusikakoolist - no loodetavasti peale 10 minutit filmimist saab saateaega nii 7 sekundit :-D (õnneks oskan teda ette hoiatada, et nii see käib).
Aga see emotsioon oli poisil ikka vägev, autos terve tee Tartusse muudkui rääkis ja rääkis, et mis ja helistas issile ja vanaemale ja jagas oma emotsiooni. Nii naljakas oli vaadata/kuulata. Ta suutis juba suureks telestaariks end kujutada ;-) nagu ta ise naljaga hooples. Lugu siis nii vahva. Aga lõpetuseks - Mooste Rahvamuusikakool vääribki 100% kajastamist meie kandist, sest see on üks pärleid ja säravamaid tähti siinses Kagu-Eesti nurgas! :-D Ja ma olen nii uhke, et minu lapse õpetaja on Krista Sildoja - selline kange, tark, tugev, andekas ja armas naine. Ja veel rohkem, et ta on nii lahe õpetaja lapsele, et Ax tahab ikka veel, peale 1a käimist, minna Moostesse oma ukulelel tundi - vot see on saavutus.
Ärkasin hommikul ehmatusega, et mis kell on. Haarasin padja kõrvalt telefoni* (nüüd ja edaspidi märgin tärnikesega kõik need asjad, mida ma tean, et ei tohiks olla ja teha, aga nad siiski on ja ma neid teen. Näiteks telefon, ei tohiks voodis olla ;) ). Telefon ei reageerinud mu õrnale puudutusele. See pole midagi uut, sest pärast kõiki neid väärkohtlemisepisoode, mis ma tema suhtes toime olen pannud, saab ta aru ainult toksimisega edastatud korraldustest. Ka toksimine ei aidanud. Aku oli tühi. Mina olin unine ja segaduses ja püüdsin välja mõelda, kus on lähim kell. Et jumala eest sisse pole maganud. Ja miks lapsed veel magavad?! Lähim, ja ühtlasi ainuke kell asus koridoris ja näitas, et mul on ametliku äratuseni veel 40 taevalikku minutit. Leidsin ka ühe laadija ja teel voodi poole põikasin läbi lastetoast. Unise pilguga suutsin fikseerida, et selles toas polnud ühtki last. Mitte ainumastki. Algas päkapikuaeg. Et äkki on Jõuluvana seadusi muutnud ja nüüd päkapikud, selmet midagi tuua, hoopis viivad ära? Suurema Noormehe voodis magas keegi, kes seal mingi hinna eest magama poleks pidanud. Klaarisime arved. Ja väga vaikselt jõudis mulle kohale, et lapsed läksid maale juba eile õhtul ning täna on õnnis laupäev!! Kujutate ette! Selline üllatus :D Kui detsember algab nii kauni üllatusega, siis edasi saab vaid paremaks minna.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma vadrata. Plaanisin juba natuke aega tagasi, et kui sel aastal detsember algab, siis olen ma kenasti valmistunud ja saan mõnusalt rahulikult kodu ära kaunistada. Mina ja plaanid- AAMEN! Pärast hambapesu sain aru, et see kauaoodatud 1. detsember on ju täitsa täna. Ja ma pole selleks valmistunud. Ohkasin. Siis meenus, et midagi on mul eelmisest aastast kapis alles, noh tulukesi ja natuke muid asju. Selles kapis, mis on Väikse Noormehe õppimislaua kõrval. Kekslesin Sophie (temast tuleb kohe lähemalt juttu) kahtlustava pilgu saatel kapi poole ja....eip, selle kapi olin ma ju suvel kenasti korda teinud ja muutnud Väikse Noormehe pudipadi kapiks. No miks ometi!?!?! Ühesõnaga. Mul pole aimugi, kuhu ma jõuluasjad ära koristasin. Peaaegu oleksin ohanud, aga siis see tuli. Samamoodi nagu eelmisel aastal :) Jõulutunne. Eikusagilt. Maru vahva! Elagu Michael Buble ja tema jõululaulud!!
Sophie
Lubage tutvustada - meie värskeim pereliige (...kuigi sõna "värske" sobiks rohkem ahjusooja kaneelisaiakese kohta :) ) koer nimega Sophie, dadamdadamdadaaa!!
See pruun sabaga pepu kuulub siiski mu ema koerale ja ei ole kõnealune Sophie. Jah, see imelise hambariviga täpikäpp seal värava peal. Tal on kõrvad ka, ausalt. Need tulid eraldi pakendis ja monteeritavatena :D
Ta on suur. See Sophie. Õnneks siiski väiksem kui hobune. Nii et kategoriseerub loomade alla, kelle eest ma olen nõus hoolitsema. Ja ta meeldib meile. Hullupööra.
Üldiselt oli mul aasta tagasi plaan võtta selle aastanumbri sees kalad. Vahepeal jõudsin järeldusele, et kalad tahavad siiski liiga palju tähelepanu. Piilusin juba Aliexpressist Tamagotšisid (vabandan kirjapildi pärast), sest mäletan, et selle eest hoolitsemisega sain põhikooli lõpus päris hästi hakkama (mul endal polnud, aga armas klassiõde Marian laenas mulle natukeseks- aitäh! :D ). See oli plaan. Mina ja plaanid-!!!
Igatahes läksid asjad omasoodu, ja mis oleks parem alternatiiv kaladele kui....pesuehtne KOER. Mitte tavaline väike kuts. Eiei, ikka selline suur ja rohkete karvadega. Selline, kes tahab palju liikuda ja vajab kogenud kätt. Täpselt meile sobiv! :)
Ütleme, umbes 10 aastat ja rohkem tagasi arutasime emaga, et on mul ikka naljakas vanaema - räägib koeraga nagu titaga, ninnutab ja nännutab. Ja mismõttes on kapis eraldi koht "koeraga jalutamise riiete" jaoks?! Ja üleüldse, kas iga teine jututeema peab olema "Mida kõike koerake teeb ja kuidas tal läheb". Njaaa... Olid ajad. Läksid mõned aastad mööda ja mu emast sai juhtumisi mu vanaema (kõlas lahedalt, eks :P ). Ema kappi tekkis ka selline nurgake. Ja ma pidin kuulama lõputuid (päriselt-lõputuid!!!) muljeid selle kohta, kuidas Otuke tegi esimest, teist või sajandat korda seda ja toda, ja kuidas Edikene on ikka hoopis teise iseloomuga jne jne jne....(iga "jne" on kirjutatud väga rõhutatult). Muideks koerakaka murult korjamine on veel omaette teema. Kes tahab vabatahtlikult võtta päevas kordi kolm-neli kätte sooja koerakakat?!? Vabandust, kui nüüd väga detailseks muutusin, aga see pole mingi pisiasi! Sõna otseses mõttes! Nii ma mõtlesin.... Njaa, olid ajad.
Nüüd olen ma ise muutunud oma vanaemaks. Mul on kapis täpselt sama nimetusega riided. Igas võimalikus taskus, ka TÖÖPÜKSTE JA VALGE MANTLI taskus on väiksed musta värvi kilekotid, volditud ilusti ruudukesteks. Need taskud, milles kotikesi pole, neis on koeraküpsised. Ja ma räägin Sophiega täpselt samamoodi nagu mu vanaema on kogu aeg rääkinud oma koeraga. Eelmisel laupäeval avastasin end ühel hetkel köögist, kus ma kulutasin hea kaks tundi selleks, et lõigata veiselihast (VEISELIHAST) imeõhukesi viilakaid. Muidugi selleks, et neist karvapallile toredaid suupisteid teha. Jep. Tahate näha? Haah, pole oluline. Ma olen nüüd minu vanaema ja kavatsen täiesti kontrollimatult jagada kõõõõõõike, mida meie karvane sõber teeb ja kuidas tal läheb :D
Mõni aeg tagasi oli veel sügis. Sügisel lendavad linnud lõunamaale. See oli ärev aeg. Algaja koerapidajana tegi ikka väga murelikuks, kui avastasin Sophie küljest valge....SULE!! Loomulikult ma tean, et koerad ei lenda soojale maale talvituma. Aga no mine sa tea!
Just! Sealsamas silma lähedal. Näete! Valge suleke. Mõtlesin juba hirmuga, et hakkabki meie karvane sõber sulgi kasvatama ja varsti läheb lendamiseks. Õnneks rohkem sulgi juurde ei kasvanud ja seegi kukkus varsti küljest. Tea, kas oli asi mineraalide puuduses, või mis...
Lõpetuseks pildike minust endast ka. Autoriks on Suurem Preili, kes on maru hästi kogu sisemise ja välimise olemuse ära tabanud. juhheii!
Ja kas teate, mis on veel parem kui soe jõulutunne?
....olla samal ajal kõrva tipust väikse varba otsani armunud :)
