Mis juhtus?!

 
Istun siin. Üksi (väga erakordne olukord. Olen omandanud müstilised võimed võluda kõik neli lapspräänikut väljapoole koduust.) Lürbin kohvi ja näksin poest soetatud ciabattat. Selle, mis ma eile hommikul küpsetasin pistsite te, armsad sõbrad ju nahka :) Ja mõtlen terake sellele, kuidas Margamarju oma terrassil ka kohvi joob....JA MINU VIIMAST VÕILEIVATORDITÜKIKEST SÖÖB!!! Elu on kohutavalt ebaõiglane. Aga samas, ma ju sain korraks seda torti nuusutada, asi seegi.
Eile oli mõnus. Ma tean, et sellest ei tule nüüd kaunilt läbimõeldud jutt, aga kui kohe kirja ei pane, siis tulevad uued muljed peale ja ongi jama platsis.
Eile oli mõnus. Juba päev läks toredalt. Tegin endale kolmapäevaõhtul päevaplaani neljapäevaks. No et mis kell ma mis määret ja asja tegema hakkan. Et natukenegi oma kaootilisust ohjata. Prffff. Hommikul kell 10 olin ma juba totaalselt oma graafikust maas. Aga kuna lõpuks sai kõik õigeaegselt valmis, siis võin teha kokkuvõtva järelduse, et olen arenenud küll :D juhuuu!!
Kuna (eeet, tegelikult tahaks rääkida ainult eilsest õhtust, aga ei saa kuidagi mööda muudest asjadest) viimasel ajal (väga kauakestval ajal) meie majas süüa ei tehta (mina ei tee ja teised ei tea, et nad oskavad teha), siis kõik peale minu käivad zombistunud näljaste nägudega ringi. Millalgi nägin ühte lastest paljast saia söömas. See on midagi erakordset. Igatahes Pesamunal sai vist olukorrast küllalt ja ta leidis, et hommikusöögiks oleks mõnus üks sent nahka pista. Kahjuks ei oska öelda, kui näljane ta täpselt oli, et kas oli ühe- või kahesendine. Aga kõhtu see jõudis. Käisime isegi fotojäädvustust saamas sellest. Õnneks tunneb nubin end hästi, ärge muretsege. Aga määrdemeisterdamise kõrval pidin seda nööbikest (aah, mis hellitusnimi. Nööbid võivad ju samamoodi allaneelatud saada :S) poole silma-kõrvaga pidevalt jälgima. Muidu üldiselt oli ta Noore Peremehe talutada. Unustasin, kuhu ma tahtsin jõuda selle jutuga.....Kõik sai valmis!! Ja taaskord enesearengu valdkonda käiv-ma suutsin autosse pakkida KÕIK asjad, mis külakeskusesse kaasa tuli võtta. See on isegi erakordsem ,kui saia sööv laps :D Nikerdasime, meisterdasime, paigutasime, maitsesime (Marju maitses, ei kommenteerinud, ainult mõmises nasaalselt) ja esimeste külaliste saabudes olime peaaegu valmis. Teate, kui toredad inimesed meil külas käisid?! Mul on tunne, et tuleb avada mingi punkt toredatele inimestele. No et ma (teised võivad ka, muidugi) seisan seal punktis ja siis võivad tulla kõik toredad inimesed ja olla nii armsad  ja naeratavad ja sõbralikud ja ma saaks neile kõigile vastu naeratada (ja tükki kooki pakkuda :D) ja siis nad saaks uuesti vastu naeratada. Mul oli eile täielik patareitunne. Korralik positiivsuselaeng. Ma jätkuvalt imestan ja samas hindan kõrgelt seda, et keegi ei pannud pahaks vilumusetust tellitu serveerimisel, no et koogi jõudmine taldrikule võttis umbes sama palju aega, kui on kestnud see sajandi armastuse film, ja et ma vahepeal unustasin ära, kus asuvad kohvitassid ja et vahepeal poleks tahtnud üldse tellimusega tegeleda vaid lihtsalt vaadata ja nautida neid ...toredaid inimesi. Kust te kõik tulite, ma ei saa aru?! Kahju, et tuttavat rahvast nii kesiselt oli. Me ju ootasime teid ka, armsad kõrvalkülaelanikud ja nende kõrvalkülaelanikud. Aga järgmisel korral, eks :D
Etendus oli nii hea. Nagu ma hommikul Margamarjuga lobisedes juba aru sain, on mu omadussõnasalv väga tühi, nii et ma parem ei hakka rohkem ütlema. Tahaks vaid kunagi veel näha seda tükki. Aitäh, Janno!
Etendusega sai minu õhtu läbi, sest Pesamuna andis märku, et ta on jätkuvalt meie pere hoiupõrsas ja tuleks igaks juhuks veel ülesvõtteid teha. Sõitsime Tartusse, tegime pilti, tulime koju. Ootame nüüd. Mõne päeva pärast lähme jälle pilti tegema. Lõpuks saame seinale toreda pildiseeria. Aga arsti sõnul on tõesti kõik korras ja küll me oma viimase penni kätte saame.
AITÄH!

..

Janno Puusepp (paremalt teine :-) ja "Minejad" Lootvinas 9.06.2016