...I adevnt Palli talus!

Kuidas seda nüüd seletada aga juhtus nii, et laupäeva õhtul, kui pere oli hübervaimustuses esmakordselt korvpallivõitslusel käinud perepoja kuldsest medalist (no ikka võistkondlik :-), siis leidis Pereisa, et nüüd viib ta oma kalli naisukese ja hirmkallid ja superarmsad pojad KUBIJA spa-sse. Mõeldud ja tehtud. Ooo, kui mõnus oli....vedelesime kõigis neljas basseinis ja leotasime end igast küljest. No nii hea kui suitsusaun see küll polnud, sest me ju üritasime viisakat nägu teha 90 kraadises saunas aga no see oli vaid soojaruum. Seda asja, mis seal õhkas, pole küll võimalik "leiliks" nimetada :-) Aga nii suuri vanne meil pole ja neid me siis nautsime täiega!

Ma arvan, et "maksama" läks mulle see päris väikeste beebide basseinis hulpimine, ainult nina ja suur kõht väljas ;-) mängisime Aksliga meritähti ja nii see soe vesi seda kõrvavaiku leotas :-)

Õhtul juba ei kuulnud ma enam päris hästi, sest tropid oli kõrvadesse ette "sulanud" ning parem rohkem kui vasak olin ma poolkurt. No nagu vati sees oleks kõik olnud.

Pühapäeva imelisel hommikul aga oli järjekordne Lootvina Naiste jutuhommik Riidma Kasvukojas. Nii mõnus oli kuuma kohvitassiga uksest välja minna ja seal ootas Virga talu perenaine Monika oma Subaruga (no minul seda enam ju pole :-( ja autost juba naeratasid Enno ja Ala talu perenaised vastu. Kobistasime kogu krempliga sooja Kasvukotta sisse, kass tervitas valjuhäälselt (no ma eeldasin seda tema kehakeelest) ja perenaist polnud kuskil. Tuligi välja, et tema oli teinud meile eri-eriliselt ÖKO-kohvi kuskilt Viljandmaalt. Jahvas ja nõristas ja pressis :-) Maitses vängelt ja ökolt :-)

Ja siis tuli Vaarikese naine ja Pihlapuu talu perenaine ning ümber laua oli juttu. Seekord, kui külajutud kiirelt räägitud ja Virga talu perenaisega lähemalt tutvutud ("Issand küll, kui vana sa siis ikkagi oled?!" - aru saavad kohalolnud), siis rääkisime täna hingesse minevast - elust ja surmast. Küllil oli meile luuletus ette valmistatud ning ta rääkis/tegi meiega sõnakunsti põhitõedesid: "Kui me lausume sõnu, siis me asetame nad kõik õhule. Õhk kannab sõna. Nagu õhupadi. Me saame rääkida ainult välja hingates. Füüsiline liikumine, hingamine ja rääkimine - kõik on omavaheline kooskõla. Rääkimine ehk kõne tuleb meie vaimust, meie mõistusest, meie kõrgemast minast." (No nii või siis teisiti, sest kõike ma ju ei kuulnud :-)

Kuna me pühapäeval pidime tantsutrennis olema Kuustes, siis on kahju öelda, et tantsisin ikka täiega mööda - ei kuulnud takti ega muusikat ja takkapihta ka mitte Kati juhatusi ega õpetusi! Hea, et Marek vedas mind sinna või tänna suunda ning kui teised lahkuma hakkasid, no siis puhta kehakeele pealt sain ka mina "vana kurt" aru, et tund on läbi saamas ;-) ih-hihii

Kahjuks või õnneks peab tunnistama, et see polnud esmakordselt kogetud probleem. Õnneks seepärast, et ei saanud paanikasööstu, juba teadsin, et mis teha. Asusin otsima: voodi all karp, kus varud sees - ei. Vetsus kapp, kus varud sees - ei! Elutoas rohukapp? - Ei! No mul on see ju üks olemas! Köögi rohukapp - EI. No krt, kus siis!?! Ja siis ma leidsin. Kallis peremees teadis ka juba, kuidas protseduur käib ja nii see juhtus:



Ma loodan, et kõigil oli ilus I advent! :-D

Vahepala

Kook. Taustal mina oma uue Moskvahõngulise põllega

Kaeraküpsised on ahjus, nii et pean kiiresti kirjutama.

Vahepeal on palju toimunud: aju on saanud täistuuridel töötada (tänu haldusreformile), sotsiaalsed vajadused on rahuldatud (sest inimesed on siia sattunud) ja piparkoogihooaeg on avatud.

Ikka see sama kook koos Teatrisõbrase
taustaga

Täpsemalt tahan jagada seda osa, kus inimesed siia sattusid. Nimelt otsustas mu Teatrisõber, et ta on must piisavalt kaua eemal olnud (mõned sajandid vaid, khmm) ning nüüd just olevat õige aeg end rongiga siia lasta tuua. Oh, see oli mõnus. Tuli sõber, peaaegu nagu kullerteenusega, otse minu ukse taha :) Kaasa oli haaranud asju, mis said vaid head tähendada. Lõpuks ometi sain ma endale korraliku kasutatava põlle! Jehuu!! Otse Moskvast! Õnnistasime uue kehakatte sisse sellega, et Teatrisõber küpsetas valmis jahuvaba šokolaadikoogi. Kui aus olla, siis on mul Daami-ajast veel väike šokotrauma. Aga SEE kook oli lihtsalt jalustrabavalt keeltallaviivalt meelipaitav. Sõin ja mõmisesin. Ja nii, kuni kook otsas oli. Loomulikult veetis Teatrisõber lahkelt aega meie latsekestega. Kõik said oma uudised räägitud ja veel palju niisama lobisetud. Jagati ohtralt häid sõnu ja sooje kallistusi. Väga väga väga mõnus oli. Teate seda tunnet, eks. Seda, kui keegi armas tuleb külla ja tuletab sellega meelde, kui armas ta ikka on :)

See meeliülendav kook. Taustal on Õpetajate Leht, milles pilt õpetajate
toast, kus Teatrisõbral on vaba voli oma puhkehetki veeta. Mõnus lebola...

Ja see polnud veel kõik! Mõni aeg hiljem teatas mu Soomesõber, et ka tema tahaks meid näha. Uskumatu. Ma ise olen kohutavalt vilets külaskäija, aga õnneks on mind ümbritsetud väga tublide ja just mulle kohanenud sõpradega :) Võttis Soomesõber kaasa oma kaks väikest printsessipräänikut ja korralikus koguses süüa. Söök on mainimistväärt. Alati. Punkt. Ja taaskord läks päev mõnusalt aega veetes. Lapsed ajasid omi asju...ja poole ajast ka meie asju (loe: täiskasvanutejutud on kõikse huvitavamad). Enne kui arugi saime oli Soomesõbra laste jaoks juba teise külje keeramise aeg ning meie omadel esimese unefaasi aeg. Sõber läks, ja mina panin meie lootusetult üleväsinud jõnglased tuttu. Et siis hiljem veel mõnuleda selles heas sõber-käis-külas-tundes :D Ahjaa, kõige olulisem! Kingikotis oli PÕLL. Täitsa ehtne käsitöö. Südamekeste ja asjadega. Mitmekihiline ja puha. Sellest veel pilti pole, aga luban, et tuleb ;)
Ühesõnaga, aastaid olen ma vaaritades pühkinud käsi püksipepu külge. Ja nüüd, prauhh, korraga kaks põlle. No mis sa hing veel oskad tahta!

Piparkoogihooajast pajatan pikemalt siis, kui mul õnnestub mõni piparkook päästa nelja ammuli ja apla suu käest. Aga ma pingutan.

Vanad kardinad ja jupp pornograafiliselt
punast sitsi-satsi. Pepualune
tuleb vaid pehmemaks muuta. Kohe ahju kõrval, muide :)

Ja kuna kohe on 1.advent, siis tahaks ju kodu kaunistada. Paraku on enne kaunistamist viisakas kodu korda teha. Njah, aga sellega läks jälle nii nagu alati. Võtsin ette koristamise, mille käigus on vaja teha sada muud ümberkorraldust. Nii et päeva lõpuks on elamine rohkem pahupidi, kui oli hommikul. Aga lastele tegin ühte muidu kahtlasesse nurka onni. Võrevoodi sai lõpuks juppideks võetud ning mul lihtsalt pole neid osi kuskil hoida. Kasutasin seinte asemel. Lapsed olid rõngas. Homme pääsevad sisse ka :)

...lootvinalaste uus rahvakogunemine 25.11 kell 19.00!

Härra vallavanem Lennart Liba tuleb meiega uuesti kohtuma, et rääkida veel kord Lootvina ja Logina külade huvidest ja tulevikust. Meie külakeskus? Meie kuuluvus? On palju uudiseid, mis vajavad jagamist ning arutamist!

Peale seda kokkutulnutega otsustame, kas hakkame allkirjastama ettepanekut liituda hoopis Haaslavaga või mitte. Sinu kohalolu on oluline, otsus sünnib lõpus, varu aega! Helista naabrile, levita infot Lootvina sõbraga. 

Info kas külavanemalt Lumi Tõnult 5341 0974 või Lootvina Naiselt margamarjult 525 7058

Lootvina Naised Hanna ja Triin "ÜHINEGE" teemal ettevalmistuses! 

Kõik arengukavad ja ühinemislepped (ja ei tea mida veel) on läbi loetud!

...küünlavalguses laupäevaõhtu Läänistes koos Helin-Mari Arderiga!

Me jõudsime kohale peale viit õhtul. Lääniste säras! Tuled nende vana koolimajast külamaja küljes rõhutasid uhkelt värsket värvi. Küünlad veiklesid soojust ja tere tulemast tunnet sisse astuvatele külalistele. Koridoris tervitas värske saia lõhn segunedes kuuma glögi aroomidega. Laud oli kaetud küpsetistega külanaiste poolt ning naeratav Merle valas külalistele kuuma jooki tassi, küsides ikka üle, et kas lõbusat või lihtsalt head versiooni soovitakse :-D Kertu ajas juttu. Igapool naeratati, kallistati ja kõlasid rõõmsad tervistushetked ning naerupahvakud. Pliit õhkas sooja isegi vähemaga, kui kogu see särav rahvas rõõmust, et nad on kokku saanud. Veel kord sai imetleda külamaja korda tehtud kööki ja kahte tuba. Olles aastast 2010 näinud seda maja, siis on nii hea meel tänase 2016 üle. See on eeskuju ja inspiratsiooni tekitav, et Lääniste kogukond on SELLISE töö ja tegemise ära teinud. Ja nad on seda tõesti oma käte, jõu ja rahaga teinud. Panid rahad kokku ja ostid värvi ja võtsid pintslid kätte talgutel ning voilaa - maja uue värske fassaadiga! Meil Lootvinas on palju veel ees ootamas, kuid meil on lootust? On ju?

Helin-Mari Arderi laulusõnad:
"Kui Su südames on päike, päikene,
siis Su süda pole väike, väikene.
Lase sisse kõik mis hea, mis on hea,
ära halba meeles pea, ei eal!
Siis Sa ise oled päike, soe ja hea!"
.......................................................

Helin-Mari Arder ja saatmas kitarril Teet Raik.

Ma jumaldan selliseid sündmusi! Oli loodud nii imeliselt mõnus ja soe õhkkond. Sa tundsid end nagu kodus. Nii palju oli näha, et oli nii palju vaeva nähtud, et inimesed tunneks end teretulnuna. Kõik väiksed pisiasjad oli paigas - lauakesed küünlapurgi ja linadega, kuum glögikruus kätte publikule, lavaks vaibale ehe tool, korvid, lilled ja sallid ....... ja nagu ootamas Helin-Marit lauake teekruusi ja küpsiseminivaagnaga ;-) seal lava kõrval......vaibad seintel (katmas auke) aga see on nii armas....ja õige valgus. Nii tubli - Lääniste rahvas, nii ilus-mõnus-vaimustav-soe tulbi! Ja siis tuli Helin-Mari Arder ja meie elust möödus pea kaks tundi päikses. Selles naises on endas üks VÄIKE PÄIKE, ta on ise nagu väike päike. Nii palju andekust ja loomingut ühes väikses naises. Nii suurt rõõmu, naeru ja soojust ühes väikses naises. Kui ta lavalt naeratas, siis oli tunne, et ta naeratab otse mulle :-D Ja ma sain kaasa laulda - "....kortsnapühkija, aa-aa!....tule ikka jälle kortent puhtaks nühkima....."  (meie laulsime seda "aa-aa"-d :-) ning muidugi "Väikest päikest".
Milline soov on, peale selliseid elamusi, üldse kellegil suurtele ebaisikulistele kontsertidele minna 12.- eelmüügist ja kohapeal 20.-?!? Ah? Elagu külaelu. Maal on kah kultuur ja elu. Maal, kahe mätta, suurte metsade ja jõgede ning soiste järvede vahel on vahel veel ilusam kui kuskil Estonia saalis. Siin - väikses ahjusoojas vanas Lääniste koolimajas - sain ma lauljale otsa vaadata ning sain tunnetada tema hingestatust, mida kõike ta laulu valas.....ja tunda, et ta laulis otse mulle ja just ainult mulle!

Siit koduvideone muusikaline tervitus ja kaamerapilt, mis proovib natuke teile aimu anda, kui mõnus õhkkond ja tunne seal oli:

filmis ja pildistas margamarju. palume mitte levitada, sest see on ainult LootvinaNaise blogi jaoks.

Helin-Mari Arderi koduleht
Lääniste kogukonna veebipesa
NB! Aga see maakultuurielu sünnib tänu aktiivsetele külaelanikele. Kui on olemas aktivistid, kes võtavad eest vedada, siis tunnustage neid. Sest on oht ära väsida. Minge appi, toetage, pakkuge oma abi ja öelge oma arvamust välja. Siis tunneb ka küla eestvedaja, et ta pole üksi. Meie teha on 100%, kuidas meie külaelu on siin metsas. Me ise peame seda mõistma ja tunnistama ning siis ka panustama, kui tahame, et meie elu siin kestaks. Koondugem ja ühinegem ning eelkõige - SUHELGE omavahel oma naabriga!
Suur aitäh Lääniste aktiivsetele selle mõnusa elamuse eest 19. novembril, kaunil Hingedekuul, 2016. aastal. 

Publik aplodeeris seistes. Vaimustav meelsus oli. Foto tegi Janno Simm.

...tanguvorst! Paralleelpostitus

Marju:"Minul on nüüd vaja hõisata, et siit tuleb ühemõtteline, puhas ja täiesti tsenseerimata reklaamtekst! Kahjuks pole Lihapood selle eest maksnud, vaid hoopis mina maksin neile ja maksan veelgi, kui vaid saaks seda HÕRKU, MAITSEKAT ja MAITSVAT tanguvorsti!"
...see oli valgel talveaal, kui lumi sulas lopana ja autod Lootvinas kraavi liuglesid.....
Triin:" No tegelikult on seal poes kõik nii taskukohase hinnaga, et jätad natuke raha letile ning poest väljud kotitäie väärt kraamiga.

Marju:"Soovitan vahetekstidele mitte tähelepanu pöörata, minu ajudega pole täna enam kõik korras, peale seda metsikut suhtlemist sel nädalal. Kuid peale Triinu ja tema laste kraavist päästmist tänahommiku enne poolt üheksat ning nende Kuustesse toimetamist ja pool liitrit kohvi, läks suhtlemine aina edasi. Kella 14.38 olin nii väsinud, et tahtsin magama minna, kui meenusid need kolm allesjäänud tanguvorsti seal külmkapis, mis ma eila kallile kaasale hoidsin. Kahjuks mu kaasa nüüd neid ei saanud. Ma sõin nad just ära ja tundsin sellist rõõmu, et pidin kohe teiega jagama!"

Triin:" Jaa, tänane autosõit läks libedalt. Külakoosolekul sai ju just räägitud meie teede hooldusest. Või noh, selle vähesusest. Pakkisin hommikul lapsed autosse ja olin väga rõõmus, et üle hulga aja jõuab Noor Peremees õigeks ajaks kooli (sest enamasti magan ma sisse ja seejärel läheb liiga palju niigi vähest aega nelja lapse pakkimise peale, sest üks tahab suuski kaasa, teine unustab koti tuppa, kolmas ei saa turvavööd kinni ja neljas avastab autos, et tema müts ei sobi jopega kokku). ...ja jumalad naeravad. Sõitsin hoovist välja, panin sisse teise käigu ja liuglesin eriti aeglaselt läbi selle tohutu löga, mis teed kattis, otse naabrite maja juurde kraavi. Kogu auto küljega. Tegin küll kiire eneseanalüüsi, aga ei osanud nagu välja ka mõelda, et mida teisiti oleks võinud teha. Võibolla ehk oleks pidanud õhtul lumelabidaga tee puhtaks lükkama :) Pusisin ise ka, aga Peremees diagnoosis telefonitsi olukorra lootusetuse. Loomulikult olid kõik lähikondlased seks ajaks juba tööle sõitnud. Õnneks on mul Margamarju, kes peaaegu eranditult sel ajal veel magab. Läks hästi- suutsin ta äratada. Nii kaua, kui tema abivalmis limusiin meie suunas tulema hakkas, pakkisime meie endid autost välja ja jalutasime teeristi. Poisid tassisid tüdrukute turvaistmeid ja nõnda me läbi löga paterdasime. Lauluga :) Lapsed olid nii tublid. Edasi läks sõit Margamarjut julgustades ja toetades. Ja kui lapsed olid Kuustesse laiali jaotatud (igasse majja mõni), siis liuglesime Pesamuna ja margaga Palli tallu ning otsustasime, et elame seal seni, kuni lumi sulanud on. Tundus turvaline. Muide, mainimistväärt on asjaolu, et pärastlõunal tuli traka teed lahti lükkama ja erinevaid kanaleidpidi pakkus abi auto-pääste-operatsioonis. Eriti kena, eks! Selline väga väga hoitud tunne tekkis kohe. Paraku oli Pesamuna lõunaunes ja pidi iga hetk ärkama, nii et ma ei julgenud sugugi majast väljuda. Pidin toredast pakkumisest keelduma ja lootma, et Peremees nii väga sellega ise tahab tegeleda. Pärast tööd. Väsinuna.
......vahetevahel on vahede vahel vahed vahel......sest lopa sekka sajab vihma ja teed on põhjatud ning ma kirjutaks luuletusi, kui mul oleks säänest annet.....veel parem looks laule ja esitaks neid nagu täna Kuuste raamatukogus.....
Marju:"Me Lootvina Naisena soovitame - külastage Kuuste LIHAPOODI, sealne värskus on hingeminev. Sealne valik on silmi kirjuks tegev ja hinnad rahakotisõbralikud. Näiteks kõneall olev tanguvorsti kilo oli 3.50, soodukas küll. Kuid seal on liha sees, see on -vabalt võib öelda-, et lihakas vorst ja mõnusa maitsega, maitsekas."

Triin:" Ma täiega vaidlen nüüd Margamarjule vastu. Vot selles poes ei võta miski silmi kirjuks! Kõik näib nii naturalnaja. Isegi vorstikestadele pole midagi peale trükitud :) Ja missugust oivalist koeravorsti seal müüakse :O Meie koer oli täitsa rõngas(III välde) kohe. Tema saba oli rõngas(III välde). Ja noh, vorst oli ka rõngas (III välde). Lihakäntsakad pakatavad värskusest ja on täitsa liha maitsega... ja tekstuuriga. Ja lihal on liha lõhn. Imeline. Oivaline. Lihtsalt ebareaalselt hea pood.
...mürin haaras tähelepanu, sest aknast näen, on ristil väike punane põka, kes kummide vurades oma sahakesega lükkab lopast puhtaks kõrvalteed......Triin, su suunas on traktor tulemas :-).....kell on 15.23, natuke hiljaks küll jäänud su auto jaoks aga - koolibuss kohe lapsi koju toomas, seegi hea.......
Marju:"Tegelikult - traktoristid ja teelükkajad, jt taoliste tööde tegijad - vot siis kui see on tegemata - on häda, kuid kui on hästi - siis ei räägi keegi! Kuid TEID ON NII VAJA. Aitäh teile selle töö eest mis teete. Tänu teie varajasele ärkamisele ja põhjalikkusele - saavad lapsed ohutult lasteaeda-kooli ja emmed-issid koju-tööle. Ning ostke vorsti!"

Triin:" Aitäh minu poolt ka tublile traktoristile! Ja vorsti ostke muidugi. Aga mitte kõike. Mitte nii, et otsa saaks. Näiteks ükskord me käisime seal poes ja mulle tundus, et meie silme all sai kogu kaup lihtsalt osta.
See tanguvorst oli lihtsalt taevalik. Ausalt

Lootvina naiste vägi!

Eila ja tänasessegi veel läks 12.11 algusega toimunud Lootvina Naiste hilisõhtune suitsusanna koosolek. Kuna nii palju teemasid kogunenud "lavale" ja need olid vaja vabas õhkkonnas läbi arutada, siis tekkis ekspromt idee kutsuda kokku naised. Üllatav on, et vahel sellised planeerimata ja 

Pilt on pärit Palli talu saunast 2012 paastumaarjapäevast....

 kiirelt tekkinud mõtted realiseeruvad nii kenasti. Jäid ka tulemata nii mõnedki, kui kohal olid ka mõned :-D Tunnistama peab, et enamuse ajast me rääkisime kõigest muust kui külaelust ja õhus olevast küsimusest. Kui lõpuks jõudsime sinnamaani ka, siis kõigi naiste seisukoht oli, et tuleb kuulata ja arutada....

"Mudaku Lill" - Külli ristis :-) - tuli sampanjaga ning me tähistasime suurejooneliselt Lootvina Naise ellujäämist ning jõime kõigi Lootvina Naiste terviseks. Olge tervistatud kõik Lootvina Naised, kes kohale ei jõudnud :-) 

Kui vanemad naised koju sundisid end, sest Kasvukojas "pildi ladumine" ees pühapäiv ja Külli pidi vaaritama. Siis nooremad rääkisid sünnitustest, jm naisteteemadel, mis ikka saunas teemaks tulevad. Viimased naised lahkusid sannast kella 02 ajal öösi - jah, loete õigesti, nii hea jutt oli :-) Ma arvan, et see on pikim  Lootvina Naiste sann olnud mis üldse ja see oli väääga kasulik ning mõnus. Külli ravis ka Vaarikese perenaise puusanärvi erilise vaha-õli-eukalüpti küünlaga, hõõrusime end tšilli-kakao-suhkru-oliiviõli kehakoorijaga ning kogu leil sai täie mõnuga välja ümisetud-lauldud. Külli ärgitas meid tegema ürgseid polüfoonilisi lauluhääli laval, kui leili viskasime ja see oli nii kaif (nagu noored kõnelevad), jube lahe :-) kui kõik koos lauldes ümisesime, mulle sellised asjad nii meeldivad. Aitäh teile Lootvina Naised, et kaasa tulete ja olete.....aitäh!

Lootvinale ja Loginale on esitatud küsimus!

EELLUGU:
Armsad Lootvina ja Logina külade inimesed.

Haaslava vallavanem hr Priit  Lomp helistas ja esitas küsimuse. Moodustamisel on uus KOV Tartumaal, Tartu valla ja Põlvamaa vahel: senised Haaslava, Võnnu ja Mäksa vallad on otsustanud oma leivad ühte kappi panna.

See uus n-ö väikevallaks jääv (kokku tuleb 5000 elanikku) omavalitsus on lahti teinud ukse oma loodava valla ääreküladele ehk siis mõtteid vahetatakse viie külaga, mille piirid jäävad uue KOV kokku.

Valla nimeks arvatavalt Kagu-Tartumaa vald?!? ja keskuseks Kurepalu ning Roiu.

Otse Haaslava vallavanema poolt pöörduti ka Lootvina ja Logina külade inimeste poole - kas ja milline oleks meie huvi? Mida arvame ja kas äkki samuti tahaksime liituda selle uue KOV-ga?

Kuna see uus KOV on kiirelt tekkinud idee kõigi nende riigituulte ja liitumiste survetes ning mängudes, siis ka meie istuks kiirelt maha ja räägiks-mõtleks-arutaks oma külade eesmärke, tulevikku ja visiooni. Selleks tuleb kokku saada.

Kolmapäeval, 16.11, kell 19.00 Lootvina külakeskuses. Kohale tuleb Haaslava vallavanem Priit Lomp, äkki ka Võnnu ja Mäksa eeskõnelejad, kes loodava haldusüksuse ideed tutvustavad. Kõik tekkivad küsimused saab kohapeal esitada. Oleme kutsunud kohale ka Vastse-Kuuste vallavanema härra Liba, et oleks kõik osapooled esindatud. Nüüd tuleb meil endal kohale tulla. Jagage ja levitage seda infot meie külarahva seas. Kutsuge kaasa naaber ja tulge ise. Meie kodus on küsimus!

Ükskõik kelle haldusalas me tulevikus oleme, siis juba täna on vaja üles tõstatada teema, et peame lähimal ajal küla arengukavaga tegelema ja kirja panema, mis ühtlasi sisaldab olulist teemat - KÜLAMAJA tulevik!

Seega, kõik, kes te näete ennast ka lähimal ajal ja veel enam kaugemas tulevikus Lootvinas-Loginas elamas - teie arvamus on tähtis ja oluline. Tulge küsimusi küsima, tulge oma arvamust avaldama. Ärme jäta väikse ringi otsustada, mis saab Lootvinast ja Loginast aasta või 10 aasta pärast! See on meie kodu!

Kas Sina tahaks kuuluda Tartumaale Kagu-Tartumaa/Kastre valda või Põlvamaale Põlva valda?
Mis on ühe või teise plussid ja miinused?



PEALE KOOSOLEKUT:
Kell on 23.59 hetkel kui kirjutama asun. Koosolek sai läbi nii pool kümme õhtul. Koos oli ....palju, kuna jäi lugemata, siis pakume, et rohkem kui 50 inimest. Mis meie küla kohta oli super.
Rääkisid Lomp, Paju, Mäksalt mees(no nimi läks kaduma ja kell on palju) ning Liba. Liba rääkis kõige rohkem :-) Küsiti ka, päris palju. Siis nad lahkusid. Külarahvas jäi omavahele ja vahtisime üksteisele otsa - segaduses, hämmelduses ja erutatult. Mida siis teha? Kuhu ja miks? Nii palju emotsioone ja .....hakati siis rääkima. Ma arvan, et kõik said end väljendada, kui seda soovisid ning .....siis me tõstsime käsi. Kell oli nii palju ja ajud nii krussis kogu jutust, et enam ei suutnud. Vaja oli otsused teha. Tänase õhtu otsus pidi olema - kas jätkame teemaga, et Lootvina-Logina külad liituvad Haaslavaga ning tulevase Võnnu-Mäksa-Haaslava ühisvallaga või mitte?!? 

Lumi Tõnu, meie mitteametik külavanem, palus käed tõsta:

1) Kohal olnud inimestest tõstsid enamus käe, et on nõus arutama edasi Lootvina liitumist Haaslavaga ning nad oleks nõus Kagu-Tartumaa (või siis Kastre, oleneb mis rahvas otsustab nimevalikul) vallaga ühinema.
2) 9 jäi erapooletuks
3)  ja 1 oli vastu.
Kuna see polnud mingi olulise määravusega hääletamine ja nähtav oli suur enamus, siis sai meie külaseltsi juhatus teada, mis nüüd edasi tuleb teha. Nad istuvad maha juba järgmisel teisipäeval ning seni kogutakse täpset ning korrektset infot toimimisviiside kohta.

Minu kokkuvõte - mõelge nüüd rahuga kõik läbi, arutage naabritega ja koguge infot, kuid proovige mõelda faktidele, emotsioonideta ning rahuga. Uurige ja küsige juurde. Tehke oma otsus. Lähiajal jõuab külaseltsi juhatus teieni ning küsime teie seisukohta - iga talu kaupa eraldi ja iga inimese oma samuti!
Lootvina peab oma soovid paberile saama, kui tahame Tartumaa poole liituda.

Nii kui jõuan, teen siia ka kokkuvõtte koosolekul väljaöeldud mõtetest ja seisukohtadest, mis kõrvu jäid ja mille üles kirjutasin.
SUHTLEME.
Info: Marga Marju 5257058
Lisa siia oma arvamus kommentaarina! Kasvõi anonüümselt.

NB! Lugege SIIT Võnnu, Mäksa ja Haaslava ÜHTE ühinemise läbirääkimiste protokolli. Huvitav. Varsti lisame materjale, et saaksime end kurssi viia.

Marju käsul...

Leidsin internetist koertemoodi 

 Ma tegelikult ei plaaninud täna kirjutada, aga margamarju väitis end tundvat siin blogis juba üksiku hundina.

Lumepallisupp

Ühtegi pilti ei tule, sest mu pildistamise telefon on kadunud. Koos piltidega. Koos lumepallisupi-piltidega, muide. Margamarju tegi lumepallisupi-jutu peale näiteks õõvastavaid hääli. Meie junsud sõid ja kiitsid.

(Telefon leitud)

Teadmiseks üldsusele, et margamarju näeb väga hea välja, kalpsab juba mööda tuba ringi ja üritab internetti asjadest tühjaks osta :) Lihtsalt teadmiseks kõigile, kes eelnimetatu tervisliku seisundi vastu huvi tunnevad. Ehk siis- kõigile :D

Astusin just hetk tagasi esimese pisikese sammu ühe suure asja teostamisel. Kõva häälega täpselt ei räägi. Tahtsin lihtsalt jagada seda suurt ja ärevat tunnet, mis mu sees nüüd on :)

Meil on väike mure. Nimelt on kits Marta iseloom pehmelt öeldes p....e läinud. Üks minust kordades targem ja kogenum ütles, et ainus lahendus on loom ahju panna. Ja me arutasime ja kaalusime seda siin oma väikses kodus. Aga nii armsaks on saanud see põikpäine sarvik, et.. Ma vist isegi ei suudaks temast tehtud toitu nautida :S Kusjuures ega ta inimestega kuidagi kuri pole. Aga teisi kitsi kiusab nii, et oleme kindlad, et paar loojakarja läinud loomakest just Marta tõttu hukka saidki. Esialgu mõtlesime proovida seda, et paneme Marta eraldi pisikesse aedikusse. Kuna aga hetkel pole kellelgi aega talle uut pesa ehitada, siis talve ajaks läheb kiusupunn lauta. Ja kevadel siis proovime, kas ta püsib seal oma kohas või mitte. Loodame parimat :)

Avaldan arvamust ka. Algas igatalvine küünlaümbrisejaht. Ma saan selle kampaania eesmärgist aru. No et metallümbrised ei jõuaks loodusesse, vaid et need siis digimuundatakse ümber miskiks kasulikuks. Noor Peremees käib nüüd aga nagu igiliikur ringi ja agiteerib mind teeküünlaid ostma. Sest et tegu on ju võistlusega, kes rohkem ümbriseid kogub. Mul on kahtlane tunne, et ma pole ainus ema, keda niimoodi utsitatakse. Ehk siis tekib olukord, kus selleks, et võimalikult palju küünlaümbriseid jõuaks taaskäitlemisse, pean mida rohkem tarbima. Ja tarbida, teadupärast, mulle sugugi ei meeldi. Vähemalt mitte tarbetult tarbida. Niisiis liigun mina nagu igiliikur oma pojal eest ära, tänan saatust, et me elame metsa sees, eemal poodidest, ja väidan oma väiksele aktivistile liigagi tihti, et eip, kahjuks meil pole rohkem ümbriseid.

Koos küünlaümbrisejahiga algas minu jaoks ka hiiliv tööjaht. Need pole omavahel seoses. Aga piilun juba poole silmaga, mis tööturul toimub. Miski ütleb, et jaanuarist tuleks tööle minna. See miski võib olla.... maksukoormus vist :)

Aga suures plaanis läheb vaevaliselt, sest mind on tabanud mingi....identiteedikriis vist. Kahtlustan, et see on mingi selline kriis, mille normaalsed inimesed läbivad pubekaea lõpus, enne täiskasvanuks saamist. Ehk. Nii et andestage, kui ma teile kuskil vastu jalutan ja ....löppis ning veider välja näen. Küll see üle läheb. Someday.

Sõitke ettevaatlikult ja kandke helkurit! Kandke helkurit ka siis, kui te harilikult jalakäijarollis ei ole!

Ja tehke lumeingleid ;)

Tervitusi Vaarikeselt

Lootvina koerte uus mood :-)

Mõnus nässu kortermaja juurest, kes teeb oma tööd korralikult - haukudes!

See oli see päev kui Lootvina Naine, Pihlapuu talu Perenaine, mulle hommikukohvile tuli. Millest sai pikk kohvitamine - lõunani välja. Muidugi oli mul vaja ju eilsed avariilised elamused ära rääkida, ise natuke kange ja end nihutades aga muidu pole tänaseni hullu. Kuid võtame veel rahulikult. Lõuna paiku saime aru, et mõistlik oleks teha kohvihommikuid tihedamalt ja mitte nii pikaks minna ning kangestunud kere tahtis liikuda, seega läksin saatma perenaist. Aga jalutus venis Rässa peatuseni ja tagasi.

Teele jäi moe-elamus! No vaatke teda. Mulle on ta alati meeldinud aga nüüd, milline koertemoe esinumber!
Tulin koju ja hakkasin oma kappidest ka tuhlama, et Pallile seelik vähemalt selga panna või miskitki....no ei olnud Adidase mõõtu moevärki minu kappides, üldse midagi polnud, mis oleks sobinud. No nüüd on eesmärk - järgmine nädal, kui linna saan, tuleb kaltsukatest lisaks poiste talvejopedele, ka Pallile pitsilist pluusi otsida - egas siis Lootvina Naise koerapiiga saa viletsam olla kui ma ise - ikka pitsis ja karras.....no vähemalt ma tikin mustrid peale Palli pluus-pusale :-) Jäägem ootama, küll ma teen pildid ka.....ma ju olen muutunud ehtsaks blogijaks, nagu Mallukas juba, irw. Igavus? Ei ole. Lihtsalt teen seda, mis on lõbus ja lükkan rasked tööd-tegemised kõrvale....nagu ülikoolis õppetöö ja muud enesedistsipliini nõudvad lugemised (loe: magistritöö) :-(

...ellujäämine.

Olen tänaseks kosunud eilsest. 7.11.2016 saab siis nüüd minu järjekordseks sünnipäevaks pidada. Päev pidi tulema hoogne, täis füüsilise- ja improteatri õpitubasid Assitej festivalil Tartus, kuid Saatus/Õnnetu juhus/Kuri Aga - no miski - otsustas teisti. Ikka öeldakse meile "õnnetus ei hüüa tulles" ja eile sain ma teada, kui kiire ja karm see ütlus on. Hakkasin 10.48 kodust sõitma, et jõuda Teatri Kodusse. Mõtlesin veel parkimisele linnas, et kuhu ja sahistasin tasakesi maanteele. Olin juba ilusti Mällo maja juures, sõitsin heal juhul 45km/h  ja järgmine hetk kui teele vaatasin (no ma olin silmi vist pilgutanud) oli tee täis rekat. Seal on maja ristil ja see tee jääb täpselt maja taga. Nähtavus väga halb. Garaaž ja põõsas ka veel ees. No...ja nii ta ette sinna ilmus.
Kosova rist - ma olen ammu seda pidanud jubedaks kohaks. Ise alati maru ettevaatlikult kõrvalteelt tulnud ristile. Ja nüüd sõitis see reka täis hooga sealt mäest üles ja otse mulle peateele ette. Mul oli heal juhul 30-40m ristini kui see juhtus.
Muidugi automaatselt pidurdad. Aga tee oli nii lumine, lükkamata ja libe, muidugi otsustasid mu Subaru rattad ABSi krigisedes, et ei....ees terendas otse haagise vahe, sinna alla sõitmine...keerasin, kogu tahtmisega keerasin, murdsin rooli ja karjusin aga väheks jäi......no hea umbes 50cm jäi puudu ...et äkki, ....et äkki oleks mööda saanud. Võibolla, kui reka poleks aeglustama hakanud, oleks hooga edasi sõitnud, siis oleks mulle ruum tekkinud....võibolla....võibolla ;-( aga mina nägin aegluubis, kuidas minu armas Subrau läheb vastu reka-tagaratast. Pauk oli kõva, tolleks hetkeks oli mulle ikkagi äkki 30km/h hoogu autol.....valus oli rinnus: kuid kõik kuulge nüüd - TURVARIHM JA ÕHKPADI NING PEATUGI päästsid mind hullemast! Palun  - pange rihm kinni, palun vaadake oma peatugi üle ja hea, kui teil on turvapadjad autol.

Auto oli haisu täis, need turvapadjad ju plahvatavad! Ma arvasin, et hull, nüüd läheb põlema ka veel! No nagu filmis. Kargasin välja, kui olin aru saanud, et ma ei olegi vigane ja pistsin karjuma - vihaga, hirmuga, šokist ja õnnetusest - karjatasin nagu loom ja siis nutsin ja kinnitasin, et kõik ok, ma olen elus ja tundub, et terve....ja siis tuli rekajuht minu poole, oli õnnelik, et näin terve ning ütles: "....no ma nägin küll, et sa tuled aga ma lootsin,et sa saad pidama ja ...no kuidas ma selle suure koormaga siin mäel, oleks äkki libisema hakanud!?!".
Ta arvas, et no kuna pole miskit silmaganähtavat viga ja kasko peal, et no siis pole vast vajagi kutsuda keskit?!? No mina "päästsin" siis oma telefoni autost ja helistasin 112. Väga asjalik ja kiire küsimine, kohe saadeti masinad välja ja pärast (umb 5.min hiljem) helistas veel päästekeskusest inimene, kes uuris veel minu enesetunde ja terve järele....ja käskis võimalusel sooja minna, et muidu šokk vaid süveneb. Talutasin end rekasse (ronisin elus vist 3. korda üles sellesse megakõrgesse kabiini). Siis sain Peremehe kätte ja ütlesin: "Minuga on kõik korras aga auto on sodi!" Edasi selgitused. Saabus politsei. Niikaua kui mina kabiinist alla sain (elus 3. korda :-), oli rekajuht jutus nendega ja minult küsitu vaid: "Kas olete süüs kokku leppinud?" ....Mis siin leppida oli? Tema sõitis mulle peateele massiga ette!?! Siis oli päästeauto kohal, need jooksid minuni, vaatas mulle silma (et kas ma no olen mõistuse juures) ja päris enesetunde kohta ning juhatati mind päästeautosse. Teist korda ronisin ma kõrgesse (see ka ju a la reka)  kabiini. Siis vahepeal küsis päästetöötaja mu meiliaadressi ja telefoninumbrit ;-), siis käskis politseinik mul tõestada, et olen kaine - hommikul kell 11, no seekord polnud võtnud ;-) ja siis saabus kiirabi. Ronisin siis sel päeva 2 korda suurest masinast välja ja kiirabisse ja siis fikseeriti mu kael kaelatoega?!? Ha-ha-haa - neli korda ronimist ja siis kaelatugi :-) No igaks juhuks. Rinnus oli ikkagi valus ju. Ja viidi EMOsse.

...olin kosunud end ja suure blogijana tundsin, et siit saab hea pildi......päästeautost, kus olin soojas....

Tilk jooksis veeni ja pissihäda muuskui suurenes. Need kaks tassi kohvi ka hommikul, neil ka oma panus.
Traumatoas olid armsad õed ja abilised. Kõik rääkisid minuga aga mina ei näinud midagi, sest mul oli kael sirgeks venitatud ning silmade raadius lakke vaid järgi jäänud :-) No üritasin kõõritada siis rääkijat nägema. Võisin ise veel voodisse heita, kuid edasi läks karmiks - ei mingit liigutamist. Et äkki ikkagi?!? Piinlik küll ja teha ei midagi - pissihäda oli seks hetkeks nii kannatamatu, et palusin luba. Ei antud. Toodi siiber! Issand. Kästi püksid maha lükata ja siis tuli mul meelde - ma olin vanad, koledad ja külje pealt katkised korsett-püksid jalga pannud, et no hea tantsida õpitoas?!? Appike, kui piinlik. Kas juba minu vanaema ei õpetanud - kodust välja tuleb minna puhaste ja tervete riietega!!!!! Ja mina nüüd siis seal kiirabis, oma vanad ribadeks tantsupüksid jalas...no see selleks, edasi oli veel hullemalt piinlik - selline tunne, et pissi vastu mäge ja otse endale alla. No aju keeldub kaasa tegemast, sulgurlihas lihtsalt ei lõdvene! Mingi piisk tuli aga....siis tuli hoopis arst ja asus läbivaatust tegema. Ilus noor doktor oli. Kõik kohad katsus läbi, ka katkised püksid kakkus allapoole, et saaks vaagnat suruda ja kontrollida, ega mu valus pole kuskilt. Oh sa piinlikust. No õnneks valus polnud. Peale piinlikuse. Siis hakkas kõhtu läbi katsuma. Ma oleks püksi lasknud vist, häda oli ikka nii suur sellest ületamatust siibri kogemusest. Kuna roides ja rinnakus aga oli valus, siis saadeti ikka masin alla. Ootasin tomograafiat. Oodates  kasvas halastamatu pissihäda kannatamatuks. Õde tuli verd võtma ja mina nõudsin siibrit! Ei mingit verd enne, kui olen saanud "alla" pissida. Mulle vaadati siis juba imestusega, just said siibrit ju? Seletus, et ma ei saanud hakkama, neile oli uskumatu :-) No ma siis tõestasin, et ma enne ei saanud hakkama. Tore, et hommikune kohv veidigi ruumi jättis siibrisse, kui ta välja lõdvestusin. Õde oli tõeliselt imestunud minu saavutusest. :-)
Siis suht kiiresti veeretati mind masina alla. Sain teada, et tuleks ikkagi maha võtta, kasvõi selleks, et meedikud ei ohkaks, et peavad sind raskustega ühelt laualt teisele vinnama....:-( ja suht kiiresti tuli noor arst ka ütlema, et tulemuste järgi on seespidiselt näha muljumist aga ei midagi hullu. Nii, siis saadetigi koju põrutuse ja muljumise diagnoosiga ning kästi ibut krõbistada voodirežiimil paar päeva vähemalt. Minuga käituti EMOs väga professionaalselt ja viisakalt ning ma tundsin 100%, et minu pärast muretseti ja kontrolliti kõik üle. Ma tänan sealseid ja kõiki pääste- ja politseitöötajaid südamest selle töö eest, mida nad päevast-päeva teevad, et meid päästa.
Naabrimees tuli 17 ajal töölt, no helista ja räägi inimestega. Ta tuli mulle ka EMOsse järgi ja tõi koju ning vedasid siis seejärel mu armsa Subaru tagasi koduõuele. :-( See auto läheb tõenäoliselt maha kandmisele ja mul on tast südamest kahju, ma armastasin oma Subarut! Ja olin nii uhke tema üle! Ja ju minu hea Subaru päästiski mind hullemast, olles tubli, korras ja pingutas keerata koos minuga :-)

Täna on täitsa ok olla. Tänu taevale. Vot siis selline oli minu 7.11.2016. Edasi on asjaajamised kindlustusega. Oh.... :-)

...kui Lootvina Naine hoogu läheb:-)

...karbi tegemise hoog!

Lootvina Naised olid täna hommikul ikka veel hoos. Sel nädalavahetusel ei suuda kuidagi maha rahuneda ;-) Kuna selle kringliga eile Merle juures - no seda ei olnud, siis isu oli nii suur, et palusime põlvili ja anusime ilusaid silmi tehes Vaarikese Triinu ees maas, et ta oli nõus meile täna hommikul uue küpsetama! Seega, ajasin mina kolm topsi LATTET täis ja sõitsi JÄLLE Mudakule pidu pidama :-) Vaarikese perepoeg saabuski värske, otse ahjust, kuum ja aurav ja sula-šokolaadist nõretava kringliga, rosinaid ja kaneeli täis. Me hävitasime selle 20 minutiga. Me vist ei andnud eriti lastelegi. No meestele võtsime tükikese karpi kohe ära, et nad ilma ei jääks. Siis tegi Merle veel külma hommiku-šampanja lahti ja pidu oligi hoos. Pidin kohe pildi tegema, et näidata teile ka, kui ebamaitsekaks võib kujuneda isegi Lootvina Naise lauapealne, kui küsimuse all on kiiruga võimalikult palju sooja šokolaadikringlit sisse ajada, enne kui lapsed tuppa tulevad... Ih-hii. Ah, jaa - et miks on alguses hoopis karbipilt?!? Et anda tunnistus, et tänaseks olen teinud kolm karbikest ja need ka ära kinkinud: punase nupuga Kerdile, pihlakase nupuga Evele ja rohelise nupuga Vaarikese perenaisele - aitäh, et te kõik olemas olete ja teete seda, mida teete. Kallid....

kringlihoog: sooja kringli süül toimunud metsistumine....

...helkiv ilu Jaago talust + sünnipäevad!

VOL.1.
Sõitsin mina täna (4.11.2016) lume ja libedaga Jaago poole, sest seal oli käsitööõhtu ees.
Kohal oli nii palju tublisid naisi, kes kõik asusid näppude vurinal traati keerutama Inga näpunäidete järgi...ja valmisid kasulikud ning vajalikud iluasjad. Mulle jube-väga meeldivad kasulikud asjad, eriti kasulikud ehted. Vot :-)

Igal juhul lähme me homme hommikul Lootvina Naise erimissioonile, koos kuuma kohvi ning selle vidinaga, mille just täna meisterdasin. Ühel tublil Lootvina Naisel on sünnipäev ja just talle mõeldes ma nikerdasin, väänasin, valisin pärleid ja mõõtsin traati :-) Ootan nüüd südamevärinal hommikut, et kas ikka meeldib sünnipäevalapsele ;-)

Mõnus oli koos naistega nikerdada. Aitäh.

Lumine õhtu laius, kui ma tagasi sõitsin kodu poole ja naeratasin omaette. Natuke väsinud, kuid ikkagi rahul.

Väikestes asjades peitub õnn.


VOL.2.
Sõitsin mina täna (5.11.2016) lume ja libedaga Mudakule, sest seal oli ees kohvihommik Lille-pere Perenaise sünnipäeva puhul! Kohal oli tublisti nii palju naisi nagu Vaarikese Triin ja Niinemäe Annika ja veel üks ilus Merle sugulane (neid on tal jube palju, nad olid kõik eile ka sünnipäevale tulnud ja lubatud tänahommikune Vaarikese Perenaise kringel jäi sisuliselt ära. Päris "ära" ei saa deklareerida, sest mingid väiksed tükid soolast suutäit oli ikkagi alles....nördimuse leevendamiseks küpsetab Vaarikese Perenaine nüüd meile homme (pühapäeva) hommikuks uue kringli :-)
...ja siis sai me suure lauluga sealt Vaarikeselt sammusime ning sünnipäevalapsele laulsime, meid võeti vastu ning pandi diivanile istu ning sünnipäevalaps hakkas karpi avama (mida ma hommikotsa meisterdasin :-) ....no vist meeldis :-) Ta arvas isegi ära, et see on helkur. Veel sai Merle Annikalt ingverilõnase küünla ja paku-sooja-jope fondi kinkekaardi ja ilusaid joonistusi Annika lastelt ning Vaarikese pika seletus-õnnitlus-kasutusjuhend-kirja :-) Kringli asemel saime Merle ema toodud torti ja see oli ÜLIHEA, parim poetort, mida ma saanud olen. Banaanind olid sees ja vahtu ja šokolaadi, mmmm....

... ja siin me siis oleme!

VOL.3.

Sõidan mina siis läbi lume ja libeda Kuristale, mõisaproua Kerdi sünnipäevale õhtuks. Kerdil on kõik olemas, kui mitte rohkemgi veel ....aga soojust, valgust ja hingerahu, seda pole kellegil küllalt. Istusin siis maha ja tegin karbi, kuhu mahub palju seda sisse! Ise olen nii uhke oma näputöö üle.  Vaatke teiegi:

hingepäeva valge ilu ja sügavus...

...küünlavalgus, hingekoguja ja aeg, mis liigub omasoodu....

"....lase sisse kõik mis on hea, ära halba meeles pea", laulab Helin-Mari Arder mulle YouTubist ja maailm väljas on valge....

....hingedepäev.....minu jaoks on alati, juba teisemelisena oma teadliku Mina teadvustumise ärkamiseajast, see päev millegipärast eriline.....eriline, kuna ma olen alati surmale mõelnud ja pole surma iseenesest kartnud. Millegipärast ma tean, et on muutumine, üleminek, energia kandumine, .......ma ei tea mis ja kuidas, kuid ma tunnetan....surmast on siin maailmas palju hullemaid kannatusi, mida kahjuks karta...

....ma olin 15 aastane, kui tädi Liine lahkus ja ma teda koos isa ning vanaemaga pesin....ma mäletan siiani, kui siidised olid lahkunu helehallid, õrnad ja pikad juuksed ja milline rahu oli valgenahkses kortsulises näos....kuidas vanainimestel muutub nahk õrnõhukeseks nagu krepppaber, kuid ülimalt siidideks ja pehmeks.....ja kui ilusaks nad muutuvad omas olemises.....minu vanatädi Milde, ta elas 80 peale ja oli nii ilus.....see valge nahk, need lumivalged graatsilises daamisoengus juuksed ja elust nautlemine.....lugemine, hea suutäis, suhtlemine.....ja tahtmine minna, oma mehele järgi, oma maise eluetapi lõpu täisväärtuslik ootus....valmisolek surra, valmisolek liikuda edasi.....
........ma olin emaga koos vanaema juures, kui tema lahkus....ta oli juba mitu nädalat piinas, maksasõraline, me teadsime ja tema oli juba ammu ootuses, et saaks minna.....kõige valusam on vaadata oma lähedase piina.....ja õnnistus oli osa saada vabanemisest....lahkumise ilust.....see kuidas tema nägu selgines ja säraga üheks hetkeks läitus....see oli nii ilus ja ma nutsin...ma nutsin rõõmust, kui mu vanaema lahkus....sest see oli oodatud ja õnn ja vabanemine, see oli liikumine edasi....
......ma olin haiglas, kui minu kõrvalvoodis oli lahkumas 43 aastane naine, kelle eluaja lõpetas kuri haigus....pikalt ja kaua ja piinades, valudes ......ja nii kurb oli vaadata pealt, kuidas surija lohutas lähedasi, kellel oli palju raskem lahti lasta, kes ei tahtnud ega suutnud uskuda, kuid surija oli valmis, tema oli leppinud ja tahtis minna, tahtis vabaneda piinadest, tahtis liikuda edasi, vabaneda oma maise keha ränkraskest koormast......ja siis on see läbi. Kui surm on oodatud, siis on ta nagu sõber. Oma 38 aastase elu jooksul olen ma näinud mitmeid kordi kõrvalt, kuidas inimene ootab surma kui sõpra, sest enam ei taha...ei jõua....ei jaksa......ja seepärast ei saagi surma karta, sest surm on sõber. Surm vabastab ja viib edasi...lihtsalt nii valus on siis, kui surm võtab varem....võtab terve, elujõulise, eluootuses ja võimaluses inimese, siis on meil valus leppida, sest alati jääb see tunne, et mis kõik oleks pidanud veel olema....tunne, et keegi polnud veel vamis....ei surija ega lähedased......
....minu vanavanaema suri täie teadvustusega. Ta olevat öelnud vanaemale, et vaata,et sa enne päikseloojangut kodus oled, et siis läheb tema ka. Ta oli juba väga vana. Ja siis oli ta end korda teinud, voodisse heitnud ja suri päikseloojangul. Hingas korra sügavalt ja oligi lahkunud. Niimoodi surrakse loomulikult.
...seega soovin kõigile rõõmuga vananemist, elu elamist ja iga hetke nautimist......teha seda, mis teeb õnnelikuks Sind: su suhted, su nauding millegi tegemisest, su töö, su.......

Tänase päeva rõõmusõnum, mis sobib sellesse hindeaja kuusse nagu valatult, on Kertu postitus, et Läänistes tuleb kontsert!
Ja milline!?!!!! Helin-Mari Arder :-) Üks mu lemmikuid.....nii ilus ja kaunis ja sügav jäzz.....
Kuna Lääniste on meie juurest ainult 15 minutit läbi metsade, siis kutsun kaasa :-) Jälle üks sügisene laupäevaõhtu sisustatud .......aitäh Kertu ja Lääniste. Kui Looja lubab, siis mina olen kohal :-)