Vahepala

Kook. Taustal mina oma uue Moskvahõngulise põllega

Kaeraküpsised on ahjus, nii et pean kiiresti kirjutama.

Vahepeal on palju toimunud: aju on saanud täistuuridel töötada (tänu haldusreformile), sotsiaalsed vajadused on rahuldatud (sest inimesed on siia sattunud) ja piparkoogihooaeg on avatud.

Ikka see sama kook koos Teatrisõbrase
taustaga

Täpsemalt tahan jagada seda osa, kus inimesed siia sattusid. Nimelt otsustas mu Teatrisõber, et ta on must piisavalt kaua eemal olnud (mõned sajandid vaid, khmm) ning nüüd just olevat õige aeg end rongiga siia lasta tuua. Oh, see oli mõnus. Tuli sõber, peaaegu nagu kullerteenusega, otse minu ukse taha :) Kaasa oli haaranud asju, mis said vaid head tähendada. Lõpuks ometi sain ma endale korraliku kasutatava põlle! Jehuu!! Otse Moskvast! Õnnistasime uue kehakatte sisse sellega, et Teatrisõber küpsetas valmis jahuvaba šokolaadikoogi. Kui aus olla, siis on mul Daami-ajast veel väike šokotrauma. Aga SEE kook oli lihtsalt jalustrabavalt keeltallaviivalt meelipaitav. Sõin ja mõmisesin. Ja nii, kuni kook otsas oli. Loomulikult veetis Teatrisõber lahkelt aega meie latsekestega. Kõik said oma uudised räägitud ja veel palju niisama lobisetud. Jagati ohtralt häid sõnu ja sooje kallistusi. Väga väga väga mõnus oli. Teate seda tunnet, eks. Seda, kui keegi armas tuleb külla ja tuletab sellega meelde, kui armas ta ikka on :)

See meeliülendav kook. Taustal on Õpetajate Leht, milles pilt õpetajate
toast, kus Teatrisõbral on vaba voli oma puhkehetki veeta. Mõnus lebola...

Ja see polnud veel kõik! Mõni aeg hiljem teatas mu Soomesõber, et ka tema tahaks meid näha. Uskumatu. Ma ise olen kohutavalt vilets külaskäija, aga õnneks on mind ümbritsetud väga tublide ja just mulle kohanenud sõpradega :) Võttis Soomesõber kaasa oma kaks väikest printsessipräänikut ja korralikus koguses süüa. Söök on mainimistväärt. Alati. Punkt. Ja taaskord läks päev mõnusalt aega veetes. Lapsed ajasid omi asju...ja poole ajast ka meie asju (loe: täiskasvanutejutud on kõikse huvitavamad). Enne kui arugi saime oli Soomesõbra laste jaoks juba teise külje keeramise aeg ning meie omadel esimese unefaasi aeg. Sõber läks, ja mina panin meie lootusetult üleväsinud jõnglased tuttu. Et siis hiljem veel mõnuleda selles heas sõber-käis-külas-tundes :D Ahjaa, kõige olulisem! Kingikotis oli PÕLL. Täitsa ehtne käsitöö. Südamekeste ja asjadega. Mitmekihiline ja puha. Sellest veel pilti pole, aga luban, et tuleb ;)
Ühesõnaga, aastaid olen ma vaaritades pühkinud käsi püksipepu külge. Ja nüüd, prauhh, korraga kaks põlle. No mis sa hing veel oskad tahta!

Piparkoogihooajast pajatan pikemalt siis, kui mul õnnestub mõni piparkook päästa nelja ammuli ja apla suu käest. Aga ma pingutan.

Vanad kardinad ja jupp pornograafiliselt
punast sitsi-satsi. Pepualune
tuleb vaid pehmemaks muuta. Kohe ahju kõrval, muide :)

Ja kuna kohe on 1.advent, siis tahaks ju kodu kaunistada. Paraku on enne kaunistamist viisakas kodu korda teha. Njah, aga sellega läks jälle nii nagu alati. Võtsin ette koristamise, mille käigus on vaja teha sada muud ümberkorraldust. Nii et päeva lõpuks on elamine rohkem pahupidi, kui oli hommikul. Aga lastele tegin ühte muidu kahtlasesse nurka onni. Võrevoodi sai lõpuks juppideks võetud ning mul lihtsalt pole neid osi kuskil hoida. Kasutasin seinte asemel. Lapsed olid rõngas. Homme pääsevad sisse ka :)