...kui väike asi tekitab suuri tundeid

Aknalaual on stabiilselt hunnik jalanõusid. Mingisugust esteetilisust on
sealt raske leida.

See kõik juhtus juba tegelikult laupäeval. Võtsin kätte ja läksin oma kolme mudilasega Tartu linna kondama. Autosse pakkisin Pesamuna, Preili ja Väikse Härra. Panin kõik viisakalt riidesse ning söötsin eelnevalt kõhud punni. Tegelikult suundusidki nad otse söögilauast autosse. Peremees ja noorem variant temast läksid jahile. Minu plaan oli selline: maandume minu ema värava taga, haarame ta kaasa, jalutame kuusteist sammu bussipeatusesse, kus tohutu vaimustusega siseneme linnaliinibussi, sõidame kesklinna, Raekojaplatsis kohtume minu pai vanaemaga, naudime linnailu-melu, joome teed-kakaod, vurame bussiga tagasi minu ema värava taha ja sealt autoga koju. Täiesti ootamatult läks kõik väga plaanipäraselt. Lapsed olid mõnusad. Pesamuna on tõesti väga muhedaks seltsiliseks kasvanud ja võtab uusi olukordi aina rahumeelsemalt. Einestasime Kapriisis. Kohe, kui meie suure seltskonna esiots kohvikusse (uksel oli kirjas restoran. kohvik, nii ütle, kuidas tahad) jõudis, tõi naerusuine teenindaja lauda topsi värvipliiatsitega ja pildid värvimiseks. See oli väga armas. 2/3 lastest sokutasime akna peale (seal oli väike mängunurk, kust siis lapsed piidlesid möödujaid ning vastupidi :D ). Ma ise olin söömata ja päris näljane, aga samas püüdsin arvestada sellega, et lapsed pole näljased, soovivad ehk vaid näksida. Õnneks oli mu portsjon korralik, sest vastasel korral oleks ma ise seda vaid nuusutada saanud. Nimelt haakisid need armsad äsjasöönud lapsed end minu makaronide külge ja ma ei suutnud neid sealt lahti raputada :O Õgardid, ma ütlen! Tegelikult oli tore ja pingevaba, sest ajalist plaani mul isiklikult polnud. Orienteerusin vaid lõunauinaku järgi, mis nii ehk naa pidi kojusõidul  autos algama. Enne Raekojaplatsile jõudmist põikasime ka Kalevi poodi sisse. Ja sealt see algas. Need minu tunded, noh. Lastele ostsin peotäie Komeedi komme. Mul pole kunagi õrna aimu ka, kui palju on nt 200g. Ma tean, kui suur on 200grammine võitükk, aga et mitu peotäit võib olla samas kaalus komme-no ei tea. Igatahes tundus olevat hea mõte võtta just 200 grammi neid maailmamõnusamaid Kommeedikaid. Kui müüja oli kommid kotti pistnud ja ära kaalunud ja koti sulgenud, siis ma pidin piltlikult pe...li kukkuma- seda oli ju niiiiiii vähe!!!! Pool peotäit ehk!. Ma pean ükskord juba meelde jätma, et alla poole kilo pole mõtet küsida. Aga no kui kommihull ma tundun, kui tellin pool kilo kommi!? See on ju...peaaegu et kilo. Ja kilo on vääääga palju. Oeh, raske. Ühes korvis olid aga minu kõige kõige lemmikumad- martsipanikommid. Ma armastan martsipani. Hävitasin täiesti kontrollimatult, näiteks, oma kodust ära viis batoonikest martsipani, millel oli sees rummi ja rosinaid. Ma poleks tohtinud seda teha, sest neli neist batoonidest polnud mõeldud mulle. Aga mu käed ei allunud mõistusele. Jälgisin nagu eemalt, kuidas näpud jälle järgmise batoonikese paberist lahti harutasid ja suu poole suunasid. (Mõnumõmin....10x) Aga tagasi Kalevisse. Igatahes olid need martsipanikompvekid pakendatud tavalisse kilekotikesse ja peale oli kirjutatud sõna ebastandardsed. Sain silmapilk aru, et minu ülesanne on need vaesekesed sealt korvist päästa ja endaga koju viia. Kui Kommedi kommid olid mõeldud lastele, siis oma martsipanikaid ei kavatsenud ma mitte kellegagi jagada. Õhtul, kui kõik magasid, tegin endale suure kruusitäie teed, pugesin voodisse, võtsin kätte raamatu ja avasin oma kommikoti. Kujutate te ette, et seal kotis polnud MITTE AINSATKI mittestandardset kommi!! Kuidas on üldse võimalik, et üks martsipanikomm on ebastandardne?! Pole üldse oluline, kas see komm on kandiline või ümmargune või lapik või löntis või...või...või mis iganes. Seni, kuni on olemas martsipan ja selle ümber glasuur, on kõik täiesti perfektne. Ma isegi , muide, mõõtsin neid komme omavahel. Jep, sest no mis sa ikka õhtuti muud teed. Need olid kõik samasuured. Ja kui keegi nüüd tuleb mulle rääkima mingitest kõrgemalt määratud standarditest, millele üks komm peab vastama, siis...ei, ma jään enda juurde. Pole olemas mittestandardset martsipanikommi!!! Mulle tegelikult väga meedlis, et kommid olid kõik koos paljalt ühes kiekotis, ei pidanud ega raiskama paberist harutamise peale, mis oleks võibolla ka mõne asjasse mittepuutuva isiku äratanud.

Vahepeal avasime ka piparkoogihooaja. Esimese hooga valmisid mõmmid, Muumid ja liiga tumedad Hatifnatid (pole aimugi, kuidas kirjutatakse ja ei viitsi hetkel ka järele vaadata). Piparkoogitamine on väga teraapiline- soovitan soojalt kõigile! Kahjuks ükski tegelane nii kaua elus ei püsinud, et glasuurimiseni jõuda.

Et on jõuluaeg, siis võtkem vähem ja andkem rohkem :)

Köögipõrand sai lõpuks valmis. Pesamunagi andis oma panuse.
Tegevust  jätkus päris pikaks ajaks ja peenmotoorika arenes
mühinal- ise kuulsin :)