valus aga õnnelik sünnipäevahommik ;-)

Jutt sellest valu poolest. Vaikus Palli talu perenaise poolt, siinses interaktiivses eluküljes, tähendab seda, et võtsin julguse kokku ning (tagantjärgi nüüd öeldes) täielikus teadmatuses olles, läksin teisipäeval operatsioonile. Kuigi juuresolev pilt on ikka vanast heast googli avarustest illustratiiv, annab see teile ettekujutuse, kuhu "nuga sisse löödi"!
Palli talu perenaise kurk kohendati ümber, 2/3 uvulast eemaldati ja suulakke ning mandliloožidesse tehti õmblused, lisaks eemaldati väiksed kurgumandlid.
Teisipäeva hommiku kliinikusse saabudes, sain aru, et olen konveiermeetodil saanud mingi järjekorra ehk siis esimesena saabununa viimase koha?!? Kergitasin oma tohutud suured flanellist pidžaama püksid üles ja istusin haiglavoodile ootama oma järge. Korraliku Lootvina Naisena kerisin kotist välja just alustatud villasoki oma musile. No ütleme, et oli nii 12 cm sokivart kootud. No kui minu palatisse toodi kaunis Lumivalgeke, kel nina polnud just kõige kaunim, taastuma - siis kolme tunni pärast läks tema koju ja mina kudusin ikka sokki edasi.... :-D
No lõpuks, kui mul oli vaid sokinina teha veel ja ma olin vardaid liigutanud üle nelja tunni, helises palatis telefon - mida oli kästud mul vastu võtta - ning näitsiku hääl teatas, et marga - tulge operatsiooniblokki! Keerasin oma kudumi kokku, viisin kappi luku taha ja flanellist pükse üleval hoides (usute seda, et mina ja hoian pükse üleval?!? :-) tipsusin helesinistes sokkides opitoa poole.
Kirurg, kes tegi ka kinnituseks ülevaatuse (no kas saatekirja diagnoos ikka klapib vaadatava pildiga), oli tilluke nagu päkapikknaine ja rääkis mulle muidugi ainult minu kaalust, et tuleb maha võtta. Seda etteütlevalt ka muidugi pärast operatsiooni. Siis viis pilgu kõrri ja teatas kiirelt, mis kõik nüüd juhtub: lähevad mandlid, kaared ja mis kõik veel. No ok. Viidi teise tuppa, pandi pikali ja tuli pikk ning väsinud õde, kes hakkas selgitama, mis toimub: kohe paneme kanüüli (see oli jube valus, oli ikka käega); siis saate narkoosiune, ärgates te ei mäleta hingamist, teil on toru, õpite uuesti hingama, siis ......., kui ma hirmust suurte silmadega otsa talle vaatasin ja ütlesin, et nüüd tahan ma küll vist kohe ära minna......vaatas tema mind tüdinud pilguga ning vastas: "minge jah, ongi meil tööd vähem!" Edasi ootasin ja palvetasin. Asi tundus tõsine. Siis tuli tõsine vanem meesarst, vaatas mind voodis ja ütles - teie olete järgmine, nii, tulge kaasa. Edasi oli tuba nagu ikka haiglaseriaalist - opilaud, masinad, roheline....uh.... kästi kitsale lauale siruli visata ja siis klammerdati minu flanellkäised minu keha-flanelli külge kinni ehtsa megaklammerdajaga :-) Ümberringi läks täielikuks "Kiirabihaiglaks" kätte: a la "10mg heloteksiinkloriidi", "15 mg susteenprolsiidi", jne....siis läks käes külmemaks ja mina läksin.....kuhu, see on ka selle võimsa meditsiini mõistatus.....
.......ärkamine.....miks nad mind üles ajavad?!?....ma nägin maailma kõige ilusamaid ja paremaid ja soojemaid unenägusid....kõik oli erksavärviline, õnne täis ja ma tundsin, et ma olen kogu see aeg olnud sellel õnnemaal.....hingamine oli meeles, kõik oli hea, kes ja kus ma olen - ka olemas......ja siis hakkas VALU kohe jõudma......edasi oli õudus kuubis ja kestab suht siiani. Õnnitlen kõiki, kel mandliop läheb n-ö kergelt. Minul kuues päev on väga valus ja vastik ja see olevatki nii enamusel, kaks nädalat läheb paranemiseks....jäätist ma ei taha näha ka juba enam. Tegelt juba esimesel päeval. Surun sisse, sest no kuskilt peab mingi energia saama. Olen seega siis nüüd sunnitud paastul ja proovin vähemalt vett tarbida, et mitte ära dehüdreeruda.
Edasi kästi ratastooli istu ja kärutati mind uude palatisse. Sain naabriks Toila lähedalt väikse poisi koos emaga. Poisil olid hommikul mandlid ära naksatud ja see oli seal elus nagu vastsündinud kitsetall - jõi ja sõi jäätist nägu naerul, mina oleks tahtnud valust selle jäätise vastu seina visata. Aga naabrid olid väga lahked ja jutukad, ema imestas, et mul üldse mingi sõna suust tuli välja....tema olevat olnud nädal täiesti vait....peale öist horrorit, kus ma kuulasin ja vaatasin kaht magavat inimest.... ise, olles näpp valmis punasel nupul ja tahtes karjuda - süstige, pange midagi, ükskõik mida, ma kohe enam ei jõua....ja uskumatu - jäigi see nupp vaid pihku. Eestlase jonnakas eesli kannatus....kannatasin...hommiku said naabrid enne mind 20 minutit varem välja....palju tervist neile. Kuid sealses palatite osas olid superlahked ja hästi armsad õed ja abilised, keda mina kohtasin....väga tublid ja asjalikud....aitaäh neile.....aga jah selle loo lõpuks ehk siis kokkuvõtteks - Palli talu Perenaine Looja abiga saavutab parema eluvõime mai alguseks :-)

Mul on täna sünnipäevahommik.....
See pilt, siin all, on eile õhta küpsetatud kohupiima-kollase kiivi muretaigna purukook minu musidele, minu poistele. Ise ma ei saa seda isegi maista aga armastus on see mis loeb....(vahele öeldes, siis vaatan kõige suurema naudinguga kokasaateid ja kirjutan oma retseptivihikusse üles parimat, endal ila suunurgast jooksmas, mida no KOHE hakkan tegema, kui vaid...unistan mõnusast õhtusöögist järgmine nädalavahetusel....mmm)
Ja nagu alati tuleb siis kook välja kui sa seda küllaminekuks ei küpseta ja nüüd siis kinnitub fakt, et eriti hea on veel siis, kui ise süüa ka ei saa! Poisid mugisid seda koos jäätiseportsuga selle otsas nagu väiksed oravad käbisid. Ja see lõhnas nii hästi.......mmmm, saate ju aru, et olen piinades!?! Oh.

Sünnipäevahommik aga algas lauluga nagu meie peres ikka: poistel oli ilus tordike ja sellel küünal põlemas ja šokolaadikarp (mis valitud karbi disaini pärast ja kasutusvõimalustega tulevikuks :-) ja KINK - minu musi kinkis mulle pakitud kingituse, mida sain harutada ja harutada ja rebida ja .....no nüüd saan paremaid pilte teha :-D aga see pole fotokas ;-)
Ja siis istusime laua ümber, poisid sõid torti ja mina jäätist :-( Nüüd on kõik koolis - tööl ning Inglid hoidku meid.......ilusat sünnipäevapäeva mulle ja teile ka :-D