Deja vu

Need laternad on nii imelised , et pidin pildistama. 
Noh pildil siis need tumekollased piklikud lätakad.
Pole vaja pildistada, kui korralikku aparaati pole, eks.

...ja vihma kallas ning tänavatel voolas vett ojadena. Ooot, kas ma juba eile rääkisin sellest... Sellest siiski mitte. Aga mul on ausalt tunne, et kuskil kõrgemal tehakse mu kulul nalja. Seebitasin oma armsamat eile mitu minutit, et ta minuga linna kohtingule tuleks. Tartuff ju käib. Ja kuigi ta oli tööpäevast ilmselgelt väsinud, ei suutnud ta mu vonksuvatele ripsmetele, anuvale kiisunäole ja kõrvupaitavale mesihäälele(kui ma muuga eriti hiilata ei saa, siis, saate isegi aru, fantaasia on mul kuldmedalit väärt ;) ) vastu panna. Eelmise aasta kogemus õpetas, et istekohtade saamiseks tuleb tund enne filmi algust platsis olla. Jõudsime sinna 45 minutit enne. Ja plats oli põhimõtteliselt TÜHI!! Ma ei saanud üldse aru,  kuidas see võimalik on. Armsam meenutas aga, et käimas on ju Weekendi üritus. Njaa. Ja ilm polnud ka tegelikult väga mõnus. Aga nagu imeväel oli filmi alguse ajaks plats inimesi täis. Määdšik!!Panin selga lausa pusa ja võtsin kaasa pleedi. Jalas siidpüksid ja need toredad soome päritolu baleriinad (need vist kutsusidki kurja karja). Linastus film "Tuba". Väga hea oli. Kuskil kolmveerandi peal hakkas tibutama...ja natuke rohkem tibutama. Järgmisel hetkel kallas juba nagu oavarrest ja ma tundsin, kuidas mu kehal pole enam ühtki kuiva kohta (see pole lihtsalt väljend, selline olukord on päriselt olemas). Armsam hankis meile vihmakeebid. Sellega õnnestus tal enda ülakeha kuivana hoida. Minu jaoks oli liiga hilja. Mul kulus hea mitu minutit, et see kilehoone endale selga ajada, nii et jäsemed ikka õigetest aukudest väljuksid. Aga tuju ja filmielamust see pisike ilmamuutus ei häirinud. Vaatasime mõnusalt filmi lõpuni. Mingil hetkel küll vahetasime istekohta, kolides kohviku terrassile. Meie ees olev laud oli rikkalikult kaetud. Tassid täis ...vett, taldrikud täis ...vett, ja ,oh üllatust! ka veinipokaalides näis vesi olevat. Keegi muutis kunagi vee veiniks....Njaa, ajad on muutnud :) Nentisime kahjutundega, et kui taevaluugid nii lahkelt vett ei jagaks, siis hea meelega vaataks teisegi filmi ära. Aga kui meie nähtu lõppes, väänasin pleedi kuivemaks, kallasin baleriinadest vee välja, langetasin nähtavust takistavad prillid ninaotsale ja asusime auto poole teele. Põikasime läbi kesklinna Statoilist- ilmselgelt olime ära teeninud kuumad joogid. Ja kui enne filmi algust oli mul peenikese preili pisike pissihäda, siis pärast seda suurt vihma....Ühesõnaga-pidin minema. Keegi naljatilk oli aga tualetikasutamise tasuliseks teinud, õõõhhh...Senikaua, kui ma 20 sendi pärast oma armsamat Statoilis taga otsisin oli tualeti ukse taha veel üks huviline (hädaline) tee leidnud. Õnneks lubas ta viisakalt mind esimesena. Viisakad inimesed meeldivad mulle. Vastutasuks käitusin ma kriminaalina ja välja tulles hoidsin talle ukse lahti :) Kaaskannataja säästis 20 senti. JA KARMA TASUS MULLE!!! Minut hiljem, kassas, selgus, et armsama kaardil on üks tasuta hot dog. See kõlas juba siis kummaliselt. Ma ei tea, minu plastikkaartidele küll hot doge ei kogune. Säästukaardile mõnikord tiksub mõnis sent, aga see on kõik. Igatahes  nõudsin ma tagasihoidlikult kohe seda viinerisaia endale. Varem söömiskõlbmatuna tundunud Statoili vinkusai maitses nii soojalt ja imeliselt. Mmmm.
Kui armsamalt uurisin, kas täna ka lähme Tartuffima, ütles ta vaikselt mokaotsast "vaatame", ei mingit vaimustust. Ei tea, kas talle ei meeldinud film või oli asi eilses seenevihmas. Aga õnneks on mul Naabriproua :D
Ma olen suur Tartuffifänn, missiis, et ma päris iga päev käia ei saa. Aga soovitan siiski soojalt. Täna on näiteks jälle väga hea film kell 22.00.

Pidin kõvasti pingutama, et auto minust läbi ei liguneks. Eneselt tuli eemaldada suur osa (mitte kõik!) vööst allapoole jäävaid riideid. Aga eesmärk sai täidetud , jehuu!!