Ikka veel Tartuffituhinas. Laupäevasel ja ühtlasi ka viimasel festivali filmiõhtul käisin koos Naabriprouaga (sellesamaga, kes lahkelt sinepiseemneid jagab :) ). Plaan oli küll minna varem linna, et saaks kuskil väikse koogi ja kohvi teha. Aga läks nii nagu alati. Kogenud välikino külastajana pakkisin kotti ka oma udupeene (loe:õhukese) vihmakeebi. Jõudsime enne filmi veel vaid kohvi kaasa haarata (mhmh, Tartuffi kohvikus me Margamarjut kohtasimegi). Valisime kohad. Kaua ja hoolega. Loomulikult istus meie ette pisut pikemat kasvu härrasmees, mistõttu kolisime mõned pingid edasi istuma. Ja siis juhtus midagi toredat. Esiteks need toolid, millele me istuma hakkasime olid vett täis (no sellised pepusüvendiga toolid, nii et sinna süvendisse jagus korralik klaasitäis vett). Mina oleks plärtsti oma tagumendi sinna sisse potsatanud, kui kõrvalistuv kena näitsik poleks me tähelepanu sellele juhtinud. Tänasime rõõmsalt, kallasime toolidelt vee maha ja hakkasime käega järelejäänud suuremaid veepiisku ära pühkima....kui järsku ilmus kuskilt toolivahelt KÄSI.....FROTEERÄTIKUGA!!! Määädšik. Meie taga istus väike noorte seltskond ja see käsi kuulus ühele noormehele, kes sõnagi lausumata me pepualused ilusasti ja kiirelt ära kuivatas. Vau. Sellised inimesed käivad Tartuffil!! Kujutate ette, kui mõnusa ja sooja tunde see tekitas, jah? Saime taas rõõmsat ja imestust täis tänu avaldada. Siis algas film. Ei mina julge kommenteerida, kas linastunu oli filmimaailma mastaabis hea või mitte, aga mulle väga väga meeldis. Nimeks "The Dressmaker", peaosas Kate Winslet. Nii haarav, et...oioioi. Ja kuna filmi lõppedes polnud väsimusest ja tüdimusest (või siis vihmast märgadest riietest- me olime juba filmi algul kaunid kilerüüd selga ajanud) märkigi, siis otsustasime istumislihaste lõdvestamiseks teha kiire kõnni Wernerisse, haarata sealt kohvi ja kooki, ning kaeda ära ka südaöine film. Kujutlege nüüd: tuju on hea, on soe, ümbrust valgustavad laternad, inimesed naeratavad ja sinu (ei, tegelikult ikka meie) süles on karbike Werneri porgandikoogikesega...ja Napoleoni koogikesega, käes aurab mõnus kohv. Mõni minut filmist jäi seetõttu nägemata, aga..neeeh. Film polnud nagunii suurem asi. Mitte päris ajaraisk, aga ei midagi märkimisväärset. Nii väga mõnus õhtu oli. Ja vapper Naabriproua jaksas veel kell 2 öösel koju ka sõita. Meil on siin külas ikka võimsad naised :) Aitäh talle tagantjärele toreda seltskonna ja kõige muu eest.Ja kõigile teadmiseks, et Werneri porgandikook on lihtsalt tapvalt hea!!! Pilti sellest pole, minge kohvikusse, vaadake ja proovige ise ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar