...ja korraga läks huvitavaks

Leidsime poest pisikestele lastele mõeldud ajakirjad ja oleme täitsa vaimustuses. Kolmeaastasele väga huvitavad ja parajad ülesanded, üheaastane tõmbas ka jooni, mis siis, et valesse kohta, kuuene sai lihtsalt kätt harjutada. Soovitame soojalt!


Viimati valgustasin maailma oma paha tuju teemal. Õhtuni mul seda tuju säilitada ei õnnestunud. Ja eilne läks hoopis tegusaks kätte. Juba paar nädalat tuksleb mu peas plaan minna piduriiete jahile. Poistel on viigipüksid ja särgid väiksed. Ja kahepeale üks lips- seegi liiga väike. Ja meenutustväärt presidendipeol lagunes Väiksel Härral king ära (päriselt laguneski koost). Kooli ja lasteaia algus kisab juba nurga taga, nii et viimane aeg piduriideid hankida. Minu mõte  oli selline, et poetaks tüdrukud Naabriproua juurde ja läheks kogu meesteväega linna jahile. Vahepeal plaan veel täienes, sest hea sõber soovitas kodumaist rõivatootjat. Ja see oli mulle meeltmööda. Niisiis, minu plaan: plikad naaritele, poisid autosse, linna, Sangarisse triiksärke hankima, Kaubamajja viigipükse proovima (just ainult proovima) ja siis tagasi koju, et netist oluliselt odavamalt sobivad viigikad ära tellida (tegija on Emma &Theo, Kaupsis pidid tooted müügil olema, aga neti kaudu olevat odavam. Väga lahedad püksid!). Kui Peremees aga eile õhtul koju jõudis, suutis Preili oma moosinäoga ikka mu plaani peapeale keerata ja kleepis end meiega kaasa. Tegelikult Peremehega, sest mina ütlesin kohe "EI", aga Peremees....noh, ta on neil väikestel piigadel lihtsalt nii ümber sõrme keeratud, et enam pole miskit parata. Oehh. Pakkisime pere autosse ja kiirustasime linna poole. Esialgu Sangarisse. Mul pole selle poega varem kokkupuudet olnud. Jõudsime umbes veerand tundi enne sulgemist. Esiti pidin ma kurja vaeva nägema, et poisid autos üles äratada. Kogu tagaistujaskond oli konteväänavatesse poosidesse magama jäänud. Noor Peremees virgus pärast mitmekordset patsutamist, Väike Härra aga pööritas ainult silmi ja põõnas edasi. Aga kuna magavad tüdrukud oli väga mugav variant, siis jätkasin ma oma kõval sosinal äratamist ja lõpuks tõstsin pooluimase lapse autost välja ning nügisin poe ukse suunas. Mõni hetk hiljem seisime laste triiksärkide riiuli ees ja palusin poistel meelepärast värvi särgid välja valida. Müüja tegeles suurustega sobitamisega ise. Noor Peremees tegi valiku. Nurisesin, aga leppisin. Väike Härra aga, ma olen enam kui kindel, ei saanud isegi aru, kus me oleme või mida temalt oodatakse. Jeei, minu õnn!! Sain ise värvi valida. Kampaania korras olid lipsud tasuta särgi juurde :D Ja need särk-lips komplektid kokku said nii kenad, et heeee :D Väga meeldiv teenindus oli. Ja kodus lähemalt uurides veendusin, et väga ilusad särgid-lipsud. JA etteruttavalt ütlen, et leidsin täna oma veebipostkastist kirja, mis oli umbes sellise sõnastusega :" tere, mina olen Peeter Pikkkõrv (loomulikult mitte, aga ma ei mäleta õiget nime). Te käisite eile meie poes" Nagu wauu!! Mind jälgitakse. See oli ühtaegu nii ootamatu kui naljakas. Aga igatahes soovis see Pikkkõrv tagasisidet ja viisaka kliendina ma seda ka loomulikult andsin. Tüdrukud magasid. Ja siis otsustasin ma plaani muuta. Mõtlesin, et põikaks hoopis Eedenisse. Seal ju ka igasugu riidepoode. Ehk leidub viigipükse. Peremees jäi taas ikka-veel-magavate piigadega autosse ja mina kepsutasin oma poistega poodi. Väike Härra sai nüüd juba aru, mis toimub. Läks raskeks. Siin ilmas on kolm asja, mida see inimhakatis sugugi ei salli. Üks neist on poest riiete ostmine. Pigem küll sellega kaasnev proovimise kohustus. Marssisime sisse N Trendi. Kui terve ukseesine ala ja keskmine ala ja kõik muud alad olid täis tüdrukute satse, siis poiste viikaritele oli pühendatud tervelt meetripikkune stange :D Aga saatus soosis meid ja Väike Härra sai endale viigipüksid ning Noor Peremees lisaks pükstele ka vesti. See oli lihtsalt paratamatult komplektis. Pükste omanik püüdis vahepeal küll muuseas märku anda, et tema proovib oma pükse kodus, mitte poes. Hahaa, naersin keset poodi ja lükkasin ta sujuvalt kabiini, kus vaene mees pidi nelja erinevat püksipaari jalga proovima. Kõik lõppes hästi. Olin väga rahul. Väga :) Okei, materjali üle võib nuriseda...ja noh, aga nagu Peremees lohutas, siis ei pea poisid neid pükse iga päev kandma. Kui kassasse astusime, sisenesid poodi meie ülejäänud kambajõmmid. Oleks te vaid näinud Preili nägu. Ta oli paradiisi sattunud. Ta päriselt õgis pilguga pooled sitsid-satsid ära. Ja see polnud kõik. Ka Pesamuna kõndis poes ringi ja paitas hellalt igasugu kleite ja karvajopesid. Väga huvitav vaatepilt. Müüjatele pakkus see nalja. Meile ka :) Jäänud olid veel kingad. Hargnesime taas, Peremees suundus Preiliga kuhugi asju ajama ja mulle jäi kaks juba tõrksaks muutunud noormeest ning väike kehvasti lõhnav ...laps. Ja me leidsime ka sobivad kingad. Väike Härra näitas küll üles teatud otsustusvõimetust, aga ma ähvardasin, et kui ta õiget valikut ei tee, siis tuleme enne jõulupidu tagasi!!! See mõjus :P  Nii tulemusrikast poeskäiku pole meil vist kogu ajaloo vältel olnud. Sõitsime rõõmukilgete saatel eskalaatoriga allakorrusele (nii vähe on rõõmuks vaja, kui lapsed harva linna pääsevad), pistsin absoluutselt mitteminulikult Noorele Peremehele mündid pihku, istutasin Väikse Härra tema lähedusse ja ässitasin nad pontsikuid ostma. Ooo, seda rõõmu jätku. Ise suundusin Pesamuna ja tema kohutava haisuga tualettruumi, et eelnimetatutest teine sinna maha jätta. Puhta lapse võtsin pärast endaga. Peremees oli sel ajal palju toredamate asjadega tegelenud. Astus korraks sisse Teliasse, sai sealt kõigekindla telefoni, kolm kuud arvutist teleka vaatamise võimalust, kiirema interneti (kuigi ma ei saa aru, kuhu tal kiiret. Või noh, meil on niigi väga hea internet) ja väiksema kuutasu. Siis mingil põhjusel said lapsed mängida mingis keskkonnabussis mingit keskkonnamängu. Jälle rõõmu kui palju. Väike stressitekitav toidupoeretk ja KOJU!!! Tee peal hakkas tagantpoolt kostuma: "Emmmeeee, mul on kõht tühi!" (????MIKS?- Kuhu nad need sada tuhat pontsikut pistsid?), "Mul kaaaa!" "Ma olen niiiiii näljaneee!" Vot, mu kallid sõbrad, sellepärast ongi ilma leiutatud lasteaiad! Seal antakse lastele kaks korda päevas väga korralik kõhutäis ja üks kord veel väike linnupete lisaks. Aga need lapsed sel päeval olid paraku kodused. Nii et mis siis, et kell oli juba peaaegu öö, hakkasin ma putru valmistama. Ja nad kõik neli sõid nagu väiksed hobused. Kui lõpuks saabus rahuhetk, mil need neli väikest hobukest oma põhu sees norksasid ja ma Peremehele saaki tahtsin näidata, avastasime, et olime poiste kingad poodi jätnud. Noh, tunduski natuke liiiga ilus olevat kõik. Õnneks on Eedenis infolett ja täna hommikul sinna helistades selgus, et kott on täitsa alles ja ootab meid. Tänane päev kulges Telia lehelt MinuTV-d lahti muukides. Muukides seepärast....et kogu värk on ju Peremehe nimel :) Ei saanudki hakkama, keerasin palju asju tuksi hoopis, aga teate küll, kes tahab, leiab lahenduse. Tellisin hoopis enda nimele kuuajalise tasuta kasutamise samale asjale. Lapsed said kolm multikat järjest vaadata. Oh seda rõõmu TAAS! Ahjaa, esimesena vaatas Preili seda ponimultikat. Ma pole seda varem näinud (keegi meist pole). Mingil hetkel leidsin poisid ka õhinal kaasa elamast. See hetk oli tegelikult jäädvustamist väärt, aga polnud võimalust. Mis ma tahtsin aga öelda on see, et võrreldes etv multikatega, oli see hoopis teisest puust. Minu arust oli kogu sealne tegelaste omavaheline suhtlus nii ...üleolev ja....fafafa. Noh teate, selline nagu neil pubekatel tänapäeval kombeks. Väga emabeeldiv oli kuulata. Samuti oli sisu täiesti mittelapselik. Aga tegu on ju lastele mõeldud multikaga.. Või mitte? Ega ma väga kõvasti ei julge targutada, ei tea, kes täpselt sihtrühm on. Rohkem me seda ei vaata :D Õnneks valikut on.
Tänases päevas oli toredaid hetki: Pesamuna üritas puuhalule rinnahoidjat selga ajada, Preili käis ringi ja hädaldas, et "Ei suuda enam seda Tarretise filmi vaadata!"- vaadati Tarzanit, poisid avasid oma kookospähklid ja tegid pähklikoortest endale...mhmh, just, rinnahoidjad ja tantsisid mööda tuba, lauldes mingit papageena laulu. Väga huvitav päev.


Õmblen Preilile printsessi mängimise kleidikest.
Samas, ta suutis endale ka jääkidest väga uhke kostüümi ümber siduda.

2 kommentaari:

Kristiina ütles ...

Hurraa! Rõõmustan koos teiega, et kõik laabus ludinal ning särgid-püksid-kingad said valutult ostetud. Ja ma arvan, et ema, kes õmbleb lastele printsessi mängimise kleidikesi, võib endale nüüd ühe šokolaadi või koogikese või kommikese või midagi muud head preemiaks lubada :) Vahva värk igatahes!

Triin ütles ...

Nüüd ma rõõmustan koos sinuga minu pärast :D Ma luban endale igal õhtul koogikese JA šokolaadi JA midagi muud head kas siis kleidi õmblemise eest või selle eest, et ma suudan päev otsa mitte midagi teha :D