 |
| Mul on hingesugulasi. See sokk näikse olevat sama kehvas tujus kui mina. |
 |
| Pitskardin sai paika, jeei! |
....ütles mu kolmeaastane mulle täna hommikul....kell 7!!! Täiesti ogar hommik on. Ja see sai alguse juba eile õhtul kell 8. Ootuspäraselt olin ma päeval arvestatavalt usin. Lastetuba on eeskujulikult korras, põrandad läigivad, pesu on kapis, aknad helgivad kristalselt, pääsukesed sädistavad puuoksal, lapsed mängivad naeratades malet ja mina istun siidkleiti riietatuna terrassil võrkkiiges....või noh, peaaegu. Pooled lapsed on ula pääl. Eile õhtul jõudsid mu kõrvu jutud, et Noor Peremees tahab naabrite juurde ööbima minna (kui ma alles eile ise laps poleks olnud, siis ma seda ööbimise asja ei mõistaks, aga kuna ma ju olin, siis saan aru, kui oluline on vahepeal kellegi teise pool pesas magada, sest...jumal seda teab, miks). Õhtul kuueks olin ma omadega täitsa toss ja suutsin vaevu silmi lahti hoida. Kuidagi õnnestus 8-ni ärkvel vegeteerida. Tean, et lapsed said toidetud- meisterdasin suure potitäie kalasuppi. Pesamuna keeldus kalast. Lürpis vaid leent ja pugis leiba. Olin liiga väsinud, et seletada sellele üheaastasele, kui kasulikud on kalas leiduvad oomega-3 rasvhapped. Kühveldasin noorele daamile mõned lusikatäied kohupiimavahtu ka sisse ja vinnasin meid mõlemaid voodisse. Kell oli täpselt 20.06. Minust jäi Preili suppi sööma ja poisid õue trifaatama. Kunagi öösel tajusin, et saabus Peremees. Olin kogemata liiga vara ööunne jäänud. See tähendas, et uni oli kehv, kere kange ja tigedus saabus, kui ma tundsin, et mul on külm, aga Peremees ei suvatsenudki teist tekki meile peale võtta. Miks küll ?!? Ööga mu pahameel kasvas...ja kasvas...ja siis läbis mu kere kohutav, õõvastav, hingemattev värin- Peremehe äratuskell vibreeris ja röökis tagasihoidlikult. Tahtsin oma paha tuju kuskil välja elada, aga voodis pikali olles oli seda ebamugav teha. Ärkasin..kell 6. 15, vaatamata sellele, et ilm akna taga soosis vähemalt üheksani põõnamist. "Uni on nõrkadele," kinnitasin endale. Voodist väljumine oli viga. Laual olid eilsed nõud, supipott vaatas igatsevalt külmiku poole, juuksed andsid märku, et nad tegelikut pidid juba eile õhtul duši alla pääsema ja ja ja. Üritasin Peremehega toriseda, aga ta ei võtnud vedu. Mossitasin siis omaette kohvitassi taga. Kohvitassis oli kohv, milles oli ilmselgelt liiga vähe vahukoort. Ärkamisest oli möödas umbes veerand tundi. Ja kuna küll küllale liiga ei tee, siis oli juba kosta Preili hommikust vigisemist (seesama Preili, kes muidu viisakalt kella no vähemalt poole 9-ni magab) Niisiis kell pool kaheksa hommikul istusin ma nõusid täis köögilaua taga, lürpisin liigvähe vahukoort sisaldavat kohvi, ühel põlvel Preili, teisel Pesamuna, köögis oli külm ja Peremees musitas mind täiesti valesse kohta enne, kui uksest välja astus, et jälle tööle minna. Ja mul oli paha tuju. Praeguseks olen ma juba unustanud, millest tegelikult rääkida tahtsin. Poisid on vahepeal koju saabunud...hunnikute viisi voodiriideid kaasas (väidavad, et kõik on meie kodust pärit!). Hmmikusöögiks pakkusin tüdrukutele juustusaia ja banaani. Ilmselgelt tuleb mul peagi end liigutama hakata ja neile midagi ehtsat valmistada. Putru. Putru. Kes oli see hull, kes harjutas mu lapsed hommikupudruga, ahh!!! Õnneks lõunaks ja õhtuks ja kogu järgnevaks nädalaks jätkub kalasuppi.
AAAaa. Muidugi, ma tahtsin rääkida imeilusast Küllist ju. Jaa!! Ma tahtsin temast rääkida juba laupäeva õhtul, aga ei jõudnud. Eile hommikul tegime Margamarjuga kiire kolmetunnise kõne ja siis tuli mulle uuesti Külli meelde. Niisiis. Külapäeval tegutsesid Kõrtsis kaks imeilusat piigat. Merike ja Külli. Merikesel ma sel korral pikalt ei peatu, sest ma lihtsalt ei jõua enam ära imestada, kuidas üks inimene suudab kogu aeg hea välja näha (sügan oma pulstis juukseid ja kohendan banaanist hommikumantlihõlma). Aga Küllit näen ma harvem. Säras ta siis seal Kõrtsileti taga. Nägu nigu ladvaõunal, peas rätike, mille all RULLID!! Selline imesoe tunne tuli sisse. Nimelt kandis mu Põlva vanaema (keda nüüdseks enam meie seas pole) kogu aeg oma pead niimoodi. Ja minul oli tihtipeale au neid rulle tema lühikestesse juustesse keerata. See oli maailma lahedaim töö. Rätti ma sinna peale siduda ei osanud. Aga järgmisel päeval võisin rullid peast lahti ka harutada :D Ja ma olin selle osa lapsepõlvest vahepeal täitsa unustanud. Nii, et kui Külli seal seisis niimoodi, rullid ja rätt peas ja kaunilt meigitud ja rõõmus, siis oli selline mõnus kodune tunne kohe. No midagi taolist, nagu tekib pannkoogi- või kaneelisaialõhnaga. Või sülditegemise lõhnaga. Või kuidas kellelgi. Ja missugust imelist müügitööd see tubli naine tegi! Peenelt varjas ta käega enda pugimistööd tegevat suud. Väga läbinähtav varjatud reklaam :D Kokkuvõtvalt võin rõõmuga tunnistada, et need naised sobisid sinna leti taha imehästi
 |
| Pildil on lastetoa üks nurk. Nurgas on tumba. Tumba peal magas kass. Pildistamise hetkel otsustas ta, et on aeg...end sealt pesta. |
 |
| Pildil on putukas. Suur...ilane putukas. Sest kui lapsel ei saa juustusaiast ja baanist kõht täis, siis ta läheb ja otsib endale midagi valgurikast. Väääkk. Aga kala ei kõlba .... |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar