See on juba nii vana lugu, et viimane aeg on ta kirja panna, enne kui mälupilt moondub. Kõik sai alguse sellest, et mu Teatrisõber helistas ja teatas, et kuna ma olen maailma vahvaim ja toredaim ja kõigekõigem, siis pole siin ilmas midagi, mida ta tahaks rohkem kui minuga reisile minna (noja võibolla natuke liialdan, aga ta oleks võinud vabalt nii öelda). Juuni lõpus pidavat toimuma kruiis Soomemaale, 1 päev. Pärast perekoosolekut (kus otsustati, kas ma peaks minema või mitte) viskasin mõned saltod ja hundirattad ja varsti sain juba pakkima hakata. Kuna Tallinn teadupärast asub teisel mandril, siis oli vaja juba eelmisel õhtul sinna valmis sõita, et järgmisel hommikul ebainimlikult vara sadamasse jõuda. Päälinna läksime bussiga. Oiiii, kuidas ma armastan bussisõitu!! Ma pean siia vahepeale kiitlema, et mu Teatrisõber on vähemalt sama hea kui mõni reisibüroo. Minu asi oli ainult õigeks ajaks bussijaama jõuda, sest kõik sealt edasi toimuva oli ta veetleva kergusega ära korraldanud.
Maantee, vihmavari, tühi leivapakk ja anonüümsust viljelev Teatrisõber
Niisiis, läksin mina , ilma lasteta, ehk siis täiesti üksi(!!!!!), kaasas ainult suuremat sorti õlakott ja (mingil veidral põhjusel) ühe poisslapse Spidermani vihmavari Tartu bussijaama. Olin küll kursis, et Helsingis on kruiisipäeval AINUKE vihmane päev üldse, aga kuna Vaarikesel oli sel ajal umbes 35 kraadi sooja, siis ma aju lihtsalt ei suutnud ette kujutada mingit külmemat olukorda. Nii ma suutsingi end vaid nii palju sundida, et panin minekuks pikad retuusid jalga. Õehh, kui palav oli!! Kotti pistsin hambaharja, seeliku, rahakoti, õhukese kampsikulaadse asja ja kaks telefoni (üks, et suhelda kodustega, teine, et teha pilti). Saime bussis mõnusad kohad-laua äärde. Ja no tõesti oli muretu ja mõnus sõita, kui ei pidanud samal ajal lapsi kantseldama. Loomulikult tuli kuskil poole tee peal bussi naisterahvas koos väikse LAPSEGA!!! Jeerum, ärgu nüüd arvatagu, et ma lastevastane olen! Oh ei! Aga väike pinge tekkis sisse küll, sest ma tahes-tahtmata elasin sellele emale väga kaasa, kui ta suuri pingutusi tegi, et lapse aega sisustada. Ja mingil hetkel avastasime Teatrisõbraga, et teeme kordamööda ja üksteise võidu sellele väiksele rosinasilmsele hurmurile naljanägusid. Nii palju siis lastevabadusest :D
Ööbimine pidi toimuma Teatrisõbra venna juures, kes juttude järgi elavat teises Tallinna otsas. Algul oli plaan kasutada taksoteenust, aga kuna ka Pealinna jõudes polnud mu ülevoolav elevus ja energia lahtunud, siis võtsime ette tunnise jalutuskäigu sihtkohta. Oiii, see oli tore!! Ma polegi varem Tallinnas niimoodi niisama jalutanud. Minust ei saanud selle tunnikesega küll pealinnasõpra, aga on täitsa reaalne, et ma kunagi vanas eas soovin seal veel ringi käia :D Ja mu vaene Teatrisõber pidi minuga hakkama saama, muuhulgas tuli tal mind ka iga nurga peal pildistada. Sest no ....Pidi lihtsalt :P
Draamateatri ees. Oi kuidas tahaks põhjust sinna sisse ka minna...
Mingi vahva mees seisis neil seal keset platsi. Läksin seltsi. See saledam olen mina
Mul pole aimugi mis asjaga on tegu, aga ootamatult tundsin suurt tungi kõnelema hakata
Lõpuks ööbimiskohas
Vihma saaajab, kõik ujub. ..
Uni oli magus ja voodi pehme. Siinkohal suured tänud Teatrisõbra väikevennale, kes sel ööl oma kodu meile ohverdas ja ise jumal-teab-kus magama pidi. Hommikuks oli ukse ette tellitud takso. Viimati sõitsin taksoga vist umbes 8 aastat tagasi. Nii et loomulikult olin ma ka sellest ülielevil. Ma mõtlen, et kas meil laevas ka midagi huvitavat toimus... ei meenu hetkel. Aga Helsingisse jõudes tabas meid küll paras šokk. Seal oli sügis!!! Või siis lihtsalt kehv suusailm. Nii külm oli ja vihma sadas. Küll ma olin rõõmus oma uhke vihmavarju üle. Mingil hetkel me taipasime, et need plaanid, mis Teatrisõber meie imelise päeva sisustamiseks oli teinud, tuleb nüüd kõrvale heita. Plaan oli käia mingite saarekeste peal ja kuskil pargis. Ühesõnaga- veeta mõnus suvepäev värskes õhus. PPppff-värse õhk. Pppff-suvepäev. Ma ei suutnud mõelda muust kui villastest sokkidest ja kuumast teest. Tagasi vaadates ei saa öelda, et meil tohutu sisukas päev oleks olnud, aga selles olukorras ellujäämisel oli ikka korralik oma-võlu küljes siiski. No et kust kuhu me võiksime liigelda ja millise sõidukiga, ja ennustamine, et kas ja millal vihm järele võiks jääda (muide, ei jäänud!!). Ühistranspordi süsteem oli väga mõnus. Isegi mina piilusin vahepeal Teatrisõbra kaarti ja sain aru, mis seal on. Linna peal olid puud riietatud villasesse kostüümi
Sellised mummulised puud kasvavad meie põhjanaabrite juures. Tibutas, veel ei ladistanud
(eksole, isegi neil oli soojem kui mul) ja ringi siblisid tegelased, kelle seljal ilutses kiri Hop on Hop off.Enamasti olid neil mingisugused rattalaades sõidukid ka pepu all. Aga ühel polnud. Saime natuke itsitada... et kas peaks talle selga hüppama või nii :P Ei hüpanud. Jäime viisakaks. Kohe praegu turgatas pähe kaks asja, mis kohe igal pool ja tugevalt silma hakkasid. Esiteks see, et kõigis välikohvikutes olid väga toredad toolid. Kas siis lustakalt värvilised või lihtsalt põneva stiiliga. Ja teiseks see, et 98% laps+käru komplekti taga oli ISA, mitte ema. Minu arust ma ei näinudki ühtki last koos emaga. Kus on emad?!?. Aga see oli silmipaitav tegelikult. Võõras, aga tore :)
Jeee! Soe söök ja kuivad jalad- mida veel tahta!
Käisime söömas. Siinkohal sain mina ka natuke "tarka panna" ja tutvustasin Teatrisõbrale soome noutopöytä (kui ma seda sõna hääldada püüdsin, nägin arvatavasti välja nagu huulejoogat tegev kaamel), ehk siis, et maksad raha, saad taldriku ja võid seda buffeelaadses väljapanekus täita täpselt nii palju kordi, kui kõht nõuab. Sõime end pitsast ja salatist peaaegu ogaraks. Ja kuumast kakaost :) Jäätis meie sisse enam ei mahtunud. Kuna tänavatel pahises vesi lausa jõgedena ja mu varbavaheplätudes jalad olid külmast sinised, siis leidsime tee poodi, täpsemalt Anttilasse, ja soetasime endale pisut kinnisemad jalanõud. Teatrisõber korralikud kummikud ja mina...baleriinad.
Crocs ja Kiisusokid
Ja sokid. Poest tänavale astudes nägin ma välja nagu...Noh, kui aus olla, siis väga minulikult maitselage. AGA võin pea anda, et ma ei kujutanud seda endale ette- iga kolmas möödamineja naeratas mulle väga laialt ja tema päev oli kohe kolmkümmend kraadi toredam :) Seljas triibuline tuunika, jalas mustad retuusid, mille peal roosa seelik (sest nii oli soojem), jalas kiisusokid, mille peal valged baleriinad. Ja kirsiks tordil- Spidermani vihmavari. Kõht täis, jalad soojas, sättisime end bussi, mis viis meid toredasse kohta nimega Sealife.
Nii tore, et raikalast on ka kaisuloom tehtud!
Pilti seal teha ei saanud, sest välguga pildistamine polnud lubatud. Ja ilma välguta ei tulnud pildid välja. Aga kohast nii palju, et mulle väga meeldis. Mitte küll terve päeva sisutamise- koht, aga väga huvitav ja mõnus. Ja temaatiline nännipood on ka kiidusõnu väärt. Ma oleks tahtnud sealt pooled asjad koju viia. Kodused pidid siiski leppima vaid iga üks ühe meenega, ja nende mahutamiseks palusin kassast kilekotti, teenindaja oli hetkeks mureliku näoga ja teatas, et neil on vaid paberkotid. Sobis mulle. Ja pärast sellelt paberkotilt lugesin kirja sisuga umbes, et ärme kasutame kilekotte, need saastavad loodust. Muidugi ma tean seda ju!! Aga närb tunne oli küll, noh et nagu eriline mühakas, läheb lausa küsima kilekotti. Ahjaa, Anttilast sain Muumide piparkoogivormid, jehuuu!! Muumid on lahedad :D
Kuidagimoodi sattusime läbi kõndima ka lõbustuspargist.
Lõbustuspargis. Pildil on hobune
See oli mingi lahe aiake, kus veejoad tantsisklesid :)
Pole-aimugi-mis-hoone, aga uhke
Lind, tehtud...metallist ehk. Huvitav..huvitav
Kõik majad lõbustuspargis olid eeskujulikult värvilised ja pilkupüüdvad
Lõbustuspargis. Tänav, pink ja puu
Silmikriipiv roosamannandus
Läbi lompide laevale
Laevas ootas meid taaskord söök, võrratu sööök!! Sõime kõhud taaskord täis ja kobisime oma tikutoosi suurusesse kajutisse. Ma kardan koledal kombel kõrgust. Igapäevaelus see mind eriti ei sega, sest Peremees teeb sujuvalt kõik kõrgemad tööd ise ära :), aga nari teine korrus oli minu jaoks liig, mis liig. Ja redel. Redeleid kardan ma ka loomulikult. Sest need viivad ju....kõrgele. Igatahes möödus mu öö madratsikummiga kinnitatult, selili asendis, hirmust väreisedes ja hommikut oodates- uneta. Ka hommikune bussisõit Tartu poole ei tekitanud mõnusat äraolemist. Kuigi ma olen küll selline pisemat tüüpi inimeseloom, oli mul selles bussis väga kitsas ja tohutult ebamugav. Ma ei tea, missuguse kehaehitusega inimestele mõeldes need istmed seal loodud olid, aga kindlasti mitte minusugusele. Ja mis õnnis rõõm oli lõpuks koduuksest sisse astuda. Njaa, ära käia on hea, sest see annab võimaluse tunda tagasijõudmise magusat mekki ....nii hvilosoohviline, eks. Suur suur aitäh mu armsale Teatrisõbrale, kes mind kodust välja tiris ja üle mere vinnas, väga mõnus vaheldus oli. Kniks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar