...ellujäämine.

Olen tänaseks kosunud eilsest. 7.11.2016 saab siis nüüd minu järjekordseks sünnipäevaks pidada. Päev pidi tulema hoogne, täis füüsilise- ja improteatri õpitubasid Assitej festivalil Tartus, kuid Saatus/Õnnetu juhus/Kuri Aga - no miski - otsustas teisti. Ikka öeldakse meile "õnnetus ei hüüa tulles" ja eile sain ma teada, kui kiire ja karm see ütlus on. Hakkasin 10.48 kodust sõitma, et jõuda Teatri Kodusse. Mõtlesin veel parkimisele linnas, et kuhu ja sahistasin tasakesi maanteele. Olin juba ilusti Mällo maja juures, sõitsin heal juhul 45km/h  ja järgmine hetk kui teele vaatasin (no ma olin silmi vist pilgutanud) oli tee täis rekat. Seal on maja ristil ja see tee jääb täpselt maja taga. Nähtavus väga halb. Garaaž ja põõsas ka veel ees. No...ja nii ta ette sinna ilmus.
Kosova rist - ma olen ammu seda pidanud jubedaks kohaks. Ise alati maru ettevaatlikult kõrvalteelt tulnud ristile. Ja nüüd sõitis see reka täis hooga sealt mäest üles ja otse mulle peateele ette. Mul oli heal juhul 30-40m ristini kui see juhtus.
Muidugi automaatselt pidurdad. Aga tee oli nii lumine, lükkamata ja libe, muidugi otsustasid mu Subaru rattad ABSi krigisedes, et ei....ees terendas otse haagise vahe, sinna alla sõitmine...keerasin, kogu tahtmisega keerasin, murdsin rooli ja karjusin aga väheks jäi......no hea umbes 50cm jäi puudu ...et äkki, ....et äkki oleks mööda saanud. Võibolla, kui reka poleks aeglustama hakanud, oleks hooga edasi sõitnud, siis oleks mulle ruum tekkinud....võibolla....võibolla ;-( aga mina nägin aegluubis, kuidas minu armas Subrau läheb vastu reka-tagaratast. Pauk oli kõva, tolleks hetkeks oli mulle ikkagi äkki 30km/h hoogu autol.....valus oli rinnus: kuid kõik kuulge nüüd - TURVARIHM JA ÕHKPADI NING PEATUGI päästsid mind hullemast! Palun  - pange rihm kinni, palun vaadake oma peatugi üle ja hea, kui teil on turvapadjad autol.

Auto oli haisu täis, need turvapadjad ju plahvatavad! Ma arvasin, et hull, nüüd läheb põlema ka veel! No nagu filmis. Kargasin välja, kui olin aru saanud, et ma ei olegi vigane ja pistsin karjuma - vihaga, hirmuga, šokist ja õnnetusest - karjatasin nagu loom ja siis nutsin ja kinnitasin, et kõik ok, ma olen elus ja tundub, et terve....ja siis tuli rekajuht minu poole, oli õnnelik, et näin terve ning ütles: "....no ma nägin küll, et sa tuled aga ma lootsin,et sa saad pidama ja ...no kuidas ma selle suure koormaga siin mäel, oleks äkki libisema hakanud!?!".
Ta arvas, et no kuna pole miskit silmaganähtavat viga ja kasko peal, et no siis pole vast vajagi kutsuda keskit?!? No mina "päästsin" siis oma telefoni autost ja helistasin 112. Väga asjalik ja kiire küsimine, kohe saadeti masinad välja ja pärast (umb 5.min hiljem) helistas veel päästekeskusest inimene, kes uuris veel minu enesetunde ja terve järele....ja käskis võimalusel sooja minna, et muidu šokk vaid süveneb. Talutasin end rekasse (ronisin elus vist 3. korda üles sellesse megakõrgesse kabiini). Siis sain Peremehe kätte ja ütlesin: "Minuga on kõik korras aga auto on sodi!" Edasi selgitused. Saabus politsei. Niikaua kui mina kabiinist alla sain (elus 3. korda :-), oli rekajuht jutus nendega ja minult küsitu vaid: "Kas olete süüs kokku leppinud?" ....Mis siin leppida oli? Tema sõitis mulle peateele massiga ette!?! Siis oli päästeauto kohal, need jooksid minuni, vaatas mulle silma (et kas ma no olen mõistuse juures) ja päris enesetunde kohta ning juhatati mind päästeautosse. Teist korda ronisin ma kõrgesse (see ka ju a la reka)  kabiini. Siis vahepeal küsis päästetöötaja mu meiliaadressi ja telefoninumbrit ;-), siis käskis politseinik mul tõestada, et olen kaine - hommikul kell 11, no seekord polnud võtnud ;-) ja siis saabus kiirabi. Ronisin siis sel päeva 2 korda suurest masinast välja ja kiirabisse ja siis fikseeriti mu kael kaelatoega?!? Ha-ha-haa - neli korda ronimist ja siis kaelatugi :-) No igaks juhuks. Rinnus oli ikkagi valus ju. Ja viidi EMOsse.

...olin kosunud end ja suure blogijana tundsin, et siit saab hea pildi......päästeautost, kus olin soojas....

Tilk jooksis veeni ja pissihäda muuskui suurenes. Need kaks tassi kohvi ka hommikul, neil ka oma panus.
Traumatoas olid armsad õed ja abilised. Kõik rääkisid minuga aga mina ei näinud midagi, sest mul oli kael sirgeks venitatud ning silmade raadius lakke vaid järgi jäänud :-) No üritasin kõõritada siis rääkijat nägema. Võisin ise veel voodisse heita, kuid edasi läks karmiks - ei mingit liigutamist. Et äkki ikkagi?!? Piinlik küll ja teha ei midagi - pissihäda oli seks hetkeks nii kannatamatu, et palusin luba. Ei antud. Toodi siiber! Issand. Kästi püksid maha lükata ja siis tuli mul meelde - ma olin vanad, koledad ja külje pealt katkised korsett-püksid jalga pannud, et no hea tantsida õpitoas?!? Appike, kui piinlik. Kas juba minu vanaema ei õpetanud - kodust välja tuleb minna puhaste ja tervete riietega!!!!! Ja mina nüüd siis seal kiirabis, oma vanad ribadeks tantsupüksid jalas...no see selleks, edasi oli veel hullemalt piinlik - selline tunne, et pissi vastu mäge ja otse endale alla. No aju keeldub kaasa tegemast, sulgurlihas lihtsalt ei lõdvene! Mingi piisk tuli aga....siis tuli hoopis arst ja asus läbivaatust tegema. Ilus noor doktor oli. Kõik kohad katsus läbi, ka katkised püksid kakkus allapoole, et saaks vaagnat suruda ja kontrollida, ega mu valus pole kuskilt. Oh sa piinlikust. No õnneks valus polnud. Peale piinlikuse. Siis hakkas kõhtu läbi katsuma. Ma oleks püksi lasknud vist, häda oli ikka nii suur sellest ületamatust siibri kogemusest. Kuna roides ja rinnakus aga oli valus, siis saadeti ikka masin alla. Ootasin tomograafiat. Oodates  kasvas halastamatu pissihäda kannatamatuks. Õde tuli verd võtma ja mina nõudsin siibrit! Ei mingit verd enne, kui olen saanud "alla" pissida. Mulle vaadati siis juba imestusega, just said siibrit ju? Seletus, et ma ei saanud hakkama, neile oli uskumatu :-) No ma siis tõestasin, et ma enne ei saanud hakkama. Tore, et hommikune kohv veidigi ruumi jättis siibrisse, kui ta välja lõdvestusin. Õde oli tõeliselt imestunud minu saavutusest. :-)
Siis suht kiiresti veeretati mind masina alla. Sain teada, et tuleks ikkagi maha võtta, kasvõi selleks, et meedikud ei ohkaks, et peavad sind raskustega ühelt laualt teisele vinnama....:-( ja suht kiiresti tuli noor arst ka ütlema, et tulemuste järgi on seespidiselt näha muljumist aga ei midagi hullu. Nii, siis saadetigi koju põrutuse ja muljumise diagnoosiga ning kästi ibut krõbistada voodirežiimil paar päeva vähemalt. Minuga käituti EMOs väga professionaalselt ja viisakalt ning ma tundsin 100%, et minu pärast muretseti ja kontrolliti kõik üle. Ma tänan sealseid ja kõiki pääste- ja politseitöötajaid südamest selle töö eest, mida nad päevast-päeva teevad, et meid päästa.
Naabrimees tuli 17 ajal töölt, no helista ja räägi inimestega. Ta tuli mulle ka EMOsse järgi ja tõi koju ning vedasid siis seejärel mu armsa Subaru tagasi koduõuele. :-( See auto läheb tõenäoliselt maha kandmisele ja mul on tast südamest kahju, ma armastasin oma Subarut! Ja olin nii uhke tema üle! Ja ju minu hea Subaru päästiski mind hullemast, olles tubli, korras ja pingutas keerata koos minuga :-)

Täna on täitsa ok olla. Tänu taevale. Vot siis selline oli minu 7.11.2016. Edasi on asjaajamised kindlustusega. Oh.... :-)