Monoloog rõõmsalt haigelt

Head seda aastat kõik armsad !!! :D
Ma siiralt loodan, et see aasta tuleb vähemalt 14 korda parem kui eelmine, sest eelmine oli pehmelt öeldes...iik. Näiteks jäi detsembrikuust meelde torude ummistus. Siinkohal oleks paslik meenutada kellegi targa ütlust "Ole oma soovidega ettevaatlik, need võivad täituda". Meie Peremehega olime just hiljuti vastastikku kurtnud, et me miskit koos ei tee. No kõrgemad jõud võtsid sõnasabast kinni ja. Tegid meile torude ummistuse. Pärast seda, kui lapsed magama olid jäänud ronis Peremees....hmm, ma ei teagi selle nimetust. No sinna tünni või asja, kuhu koguneb peenemalt öeldes must vesi vannitoast ja kempsust. Khmm, te ei tahtnud teada, eks. Ma usun, et tal oli seal hirmus. Mul oli ka hirmus, mina olin ummistuse toapoolses otsas ja püüdsin toime tulla olukorras, kus vetsu-vannitoa erinevatest aukudest tuli välja valesid asju. Tegelikult pidid nendest aukudest asjad alla minema.... Õõh. Aga niimoodi me koos tegutsesime hea mitu tundi. Ja saime õppetunni, et edaspidi olema oma soovidega pisut ettevaatlikumad ja sõnastame neid ehk paremini :) Mõni päev tagasi oli jama vee saamisega. Jälle pidi Peremees auku ronima. Seekord oli tööpind puhtam, khmm. Midagi igatahes tuleb välja vahetada ja... Muid jamasid jäi ka eelmisesse aastasse maha, lisaks on mul hästi kahju, et meie suvetööde plaan täidetud ei saanud. Ja noh, lihtsalt, mulle ei meeldinud eelmine aasta. Mu ema ütles, et oli ahviaasta. See seletab nii mõndagi, vist :) Haa, ja ma sain teada, et mu ema on ahv!! Õigemini ahviaastal sündinud. Nii et ma võin tõsimeeli öelda, et pärinen ahvist , hiih :D
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

See on Preili, kes hetkeks meie embusest põrandale vajus ja
südamerahus edasi norskas.

Vana aasta läks väga armsasti. Olime kodused. Kui meeletult mõnus on igasugu pühi kodus mööda saata! Tööjaotus nägi ette, et Peremees tegeleb toiduga ja mina natuke koristan. Söök sai nii hea, et....ma ei mäleta, millal viimati midagi nii head sõin. Põdrafilee ja pohlamoos ja võis küpsetatud kaunviljad. Lihaleemest tehtud kaste oli samuti taevalik. Pugisime end traditsiooniliselt liiga täis ja panime väiksema naispere magama. Kuna ma viimasel korral käisin üksi poes ja sain Peremehelt korralduse ise lastele säraküünlad hankida, siis ehtminulikult jätsin kallima ja kõmisevama pürotehnika ostmata ja soetasin lisaks säraküünaldele mingeid väikseid tossupomme ja karbikese asju, mille nimi oli majakas. Etteruttavalt võin öelda, et olidki sellised väiksed ja mõnusad meelepaid, millest lapsed siiski täitsa sillas olid :D Aaaa, tahtsin poeskäigu osast veel seda jagada, et sattusin Rimis kassasse, kus teenindas kuulmispuudega müüja. Väga kiire ja meeldiv teenindus oli, jagasime naeratusi ja sisse jäi soe tunne :) Tagasi vana-aastaõhtu juurde. Kui neiud tuttu jäid, läks Peremees õue, et ette valmistada põlevad pakud, mis ääristasid meie ja naabritevahelist teed. Mina heitsin natukeseks pikuli....koos raamatuga. Ärkasin selle peale, et Peremees mind suskis ja uuris, et kas ma õue ei lähegi. Poisid olevat juab väljas. Otsustasime, et Pesamuna me äratama ei hakka, küll jõuab neid uusi aastaid vastu võtta. Aga Preilile sai lubatud, ja teda me siis äratama asusime. Ei, ta ei tahtnud ärgata. Ta oli nagu vedel pärmitainas, kui me Peremehega kahekesi teda riietada üritasime. See oli väga raske. Pea löperdas ühelt küljelt teisele ja näteks käte varrukasse ajamine oli mission impossible: mina lükkasin ja Peremees tõmbas ja sikutas ja. Laps lihtsalt magas püstijalu. Peremehel hakkas tast kahju ja arvas, et laseme ikka Preili tuttu tagasi. Aga mina olin ettenägelik. Ma kujutasin väga elavalt ette, kuidas Preili oleks järgmisel päeval ...mis päeval, tervel järgmisel aastal kriisanud ja karjunud ja olnud meie peale solvunud, et tema rakettidest ilma jäi ja säraküünlaid põletada ei saanud. Niisiis, pingutasime noorele daamile saapad jalga ja kindad kätte. Seks ajaks, kui uksest välja astusime, võttis ta endale jalad alla ja suutis ise õue kõndida, jeei !! Suundusime naabrite tiigi juurde lõkke ümber. Sellest on kujunenud aastavahetusel kohtumise koht. Naabrid koos sugulastega olid platsis ja nii sai alata säraküünalde säristamine :D Säraküünlaid pole vist kunagi piisavalt palju, isegi kui ostad neid liiga palju. Ja kohevarsti alustati raketimaratoni. Oi, see oli ilus. Iga künka tagant paistis meieni midagi ilusat. Naabritel oli endil ka silmailu varutud. Ja see oli tõeline nautimus :D Palju uusaasta tervitusi ja pokaalikõlkse. Lastele olime sel aastal varunud punase sõstra limonaadi, sest mulle on see lastešampusevärk kuidagi väga vastumeelseks muutunud. Siis tulime tuppa ja olime maainimeselikult väsinud. Suunasin lapsed voodisse, ise lugesin mõned leheküljed raamatut ja jäin tuttu. Peremees oli seltskonnaga veel hommikuni lõkke ääres istunud. Mind vaevas ja vaevab praegugi vastik köha, nii et mul pole väga kahju, et ma nendega ei ühinenud. Uue aasta esimene päev möödus mõnusalt rahulikult. Sõime, pikutasime, sõime, vaatasime telekat, tegime nalja. Peremees hellitas mind jalavanni ja korraliku õlamudiga, sest ma tõesti tundsin, et minust on kohe saamas esimene inimene, kes köha kätte ära sureb. Läks paremini, elan :D Aga köha on jätkuvalt kole.
Kõige vahvama asja oleks ikka rääkimata jätnud! Aasta viimasel päeval käisid poisid kanakuudis ja tulid sealt tagasi 18 munaga!!! Pluss hanemuna. Daamid on tegudele asunud :D Juhheiuii! Me pole ju pool aastat ühtki munapoegagi saanud. Loomulikult olin ma pühadeajaks poest hulga mune kokku ostnud. Nii et järgneva kuu vältel sööme me praemuna, keedumuna, munaputru, omletti, munakooki, munavõid ja ehk peame ka munadepühad ette ära :D Rõõmu kui palju.
Mu Teatrisõber kinkis mulle jõuludeks värviraamatu ja ma kavatsen seda täna värvima hakata. Kui kodu korda saab. Preemiaks või nii ;)
Isegi kui teie eelmine aasta oli superhea, soovin ma, et see mis nüüd just algas, see tutikas kukeaasta (see kukevärk algab küll alles veebruaris, aga mis siis, onju) tuleks veel parem. Et oleks rohkem mõistmist ja vähem vääritimõistmist, et omavahel suhtlemine toimuks rohkem silmast-silma, et andmisrõõm täidaks kogu põue ja et ..... et jaanipäeval oleks päikseline ilm.

Laste sõiduvahendid on meil aastaläbi õues. Mitte sellepärast,
et me oleme laisad ja ei viitsi neid katuse alla viia. Hoopis
sellepärast, et ka Härra Hani saaks vahepeal lustida. Tal on, mida
tähistada- tema Proua hakkas ju munele ;)