Piiksun siin vaikselt.....Haah, nali!!! :D Vatran valjult hoopis

Ärkasin hommikul ehmatusega, et mis kell on. Haarasin padja kõrvalt telefoni* (nüüd ja edaspidi märgin tärnikesega kõik need asjad, mida ma tean, et ei tohiks olla ja teha, aga nad siiski on ja ma neid teen. Näiteks telefon, ei tohiks voodis olla ;) ). Telefon ei reageerinud mu õrnale puudutusele. See pole midagi uut, sest pärast kõiki neid väärkohtlemisepisoode, mis ma tema suhtes toime olen pannud, saab ta aru ainult toksimisega edastatud korraldustest. Ka toksimine ei aidanud. Aku oli tühi. Mina olin unine ja segaduses ja püüdsin välja mõelda, kus on lähim kell. Et jumala eest sisse pole maganud. Ja miks lapsed veel magavad?! Lähim, ja ühtlasi ainuke kell asus koridoris ja näitas, et mul on ametliku äratuseni veel 40 taevalikku minutit. Leidsin ka ühe laadija ja teel voodi poole põikasin läbi lastetoast. Unise pilguga suutsin fikseerida, et selles toas polnud ühtki last. Mitte ainumastki. Algas päkapikuaeg. Et äkki on Jõuluvana seadusi muutnud ja nüüd päkapikud, selmet midagi tuua, hoopis viivad ära? Suurema Noormehe voodis magas keegi, kes seal mingi hinna eest magama poleks pidanud. Klaarisime arved. Ja väga vaikselt jõudis mulle kohale, et lapsed läksid maale juba eile õhtul ning täna on õnnis laupäev!! Kujutate ette! Selline üllatus :D Kui detsember algab nii kauni üllatusega, siis edasi saab vaid paremaks minna.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma vadrata. Plaanisin juba natuke aega tagasi, et kui sel aastal detsember algab, siis olen ma kenasti valmistunud ja saan mõnusalt rahulikult kodu ära kaunistada. Mina ja plaanid- AAMEN! Pärast hambapesu sain aru, et see kauaoodatud 1. detsember on ju täitsa täna. Ja ma pole selleks valmistunud. Ohkasin. Siis meenus, et midagi on mul eelmisest aastast kapis alles, noh tulukesi ja natuke muid asju. Selles kapis, mis on Väikse Noormehe õppimislaua kõrval. Kekslesin Sophie (temast tuleb kohe lähemalt juttu) kahtlustava pilgu saatel kapi poole ja....eip, selle kapi olin ma ju suvel kenasti korda teinud ja muutnud Väikse Noormehe pudipadi kapiks. No miks ometi!?!?! Ühesõnaga. Mul pole aimugi, kuhu ma jõuluasjad ära koristasin. Peaaegu oleksin ohanud, aga siis see tuli. Samamoodi nagu eelmisel aastal :) Jõulutunne. Eikusagilt. Maru vahva! Elagu Michael Buble ja tema jõululaulud!!

Sophie

Lubage tutvustada - meie värskeim pereliige (...kuigi sõna "värske" sobiks rohkem ahjusooja kaneelisaiakese kohta :) ) koer nimega Sophie, dadamdadamdadaaa!!

See pruun sabaga pepu kuulub siiski mu ema koerale ja ei ole
kõnealune Sophie. Jah, see imelise hambariviga täpikäpp
seal värava peal. Tal on kõrvad ka, ausalt. Need tulid
eraldi pakendis ja monteeritavatena :D

Ta on suur. See Sophie. Õnneks siiski väiksem kui hobune. Nii et kategoriseerub loomade alla, kelle eest ma olen nõus hoolitsema. Ja ta meeldib meile. Hullupööra.
Üldiselt oli mul aasta tagasi plaan võtta selle aastanumbri sees kalad. Vahepeal jõudsin järeldusele, et kalad tahavad siiski liiga palju tähelepanu. Piilusin juba Aliexpressist Tamagotšisid (vabandan kirjapildi pärast), sest mäletan, et selle eest hoolitsemisega sain põhikooli lõpus päris hästi hakkama (mul endal polnud, aga armas klassiõde Marian laenas mulle natukeseks- aitäh! :D ). See oli plaan. Mina ja plaanid-!!!

Igatahes läksid asjad omasoodu, ja mis oleks parem alternatiiv kaladele kui....pesuehtne KOER. Mitte tavaline väike kuts. Eiei, ikka selline suur ja rohkete karvadega. Selline, kes tahab palju liikuda ja vajab kogenud kätt. Täpselt meile sobiv! :)

Ütleme, umbes 10 aastat ja rohkem tagasi arutasime emaga, et on mul ikka naljakas vanaema - räägib koeraga nagu titaga, ninnutab ja nännutab. Ja mismõttes on kapis eraldi koht "koeraga jalutamise riiete" jaoks?! Ja üleüldse, kas iga teine jututeema peab olema "Mida kõike koerake teeb ja kuidas tal läheb". Njaaa... Olid ajad. Läksid mõned aastad mööda ja mu emast sai juhtumisi mu vanaema (kõlas lahedalt, eks :P ). Ema kappi tekkis ka selline nurgake. Ja ma pidin kuulama lõputuid (päriselt-lõputuid!!!) muljeid selle kohta, kuidas Otuke tegi esimest, teist või sajandat korda seda ja toda, ja kuidas Edikene on ikka hoopis teise iseloomuga jne jne jne....(iga "jne" on kirjutatud väga rõhutatult). Muideks koerakaka murult korjamine on veel omaette teema. Kes tahab vabatahtlikult võtta päevas  kordi kolm-neli kätte sooja koerakakat?!? Vabandust, kui nüüd väga detailseks muutusin, aga see pole mingi pisiasi! Sõna otseses mõttes! Nii ma mõtlesin.... Njaa, olid ajad.

Nüüd olen ma ise muutunud oma vanaemaks. Mul on kapis täpselt sama nimetusega riided. Igas võimalikus taskus, ka TÖÖPÜKSTE JA VALGE MANTLI taskus on väiksed musta värvi kilekotid, volditud ilusti ruudukesteks. Need taskud, milles kotikesi pole, neis on koeraküpsised. Ja ma räägin Sophiega täpselt samamoodi nagu mu vanaema on kogu aeg rääkinud oma koeraga.
Eelmisel laupäeval avastasin end ühel hetkel köögist, kus ma kulutasin hea kaks tundi selleks, et lõigata veiselihast (VEISELIHAST) imeõhukesi viilakaid. Muidugi selleks, et neist karvapallile toredaid suupisteid teha. Jep. Tahate näha? Haah, pole oluline. Ma olen nüüd minu vanaema ja kavatsen täiesti kontrollimatult jagada kõõõõõõike, mida meie karvane sõber teeb ja kuidas tal läheb :D

Mõni aeg tagasi oli veel sügis. Sügisel lendavad linnud lõunamaale. See oli ärev aeg. Algaja koerapidajana tegi ikka väga murelikuks, kui avastasin Sophie küljest valge....SULE!! Loomulikult ma tean, et koerad ei lenda soojale maale talvituma. Aga no mine sa tea!

                             

Just! Sealsamas silma lähedal. Näete! Valge suleke. Mõtlesin juba hirmuga, et hakkabki meie karvane sõber sulgi kasvatama ja varsti läheb lendamiseks. Õnneks rohkem sulgi juurde ei kasvanud ja seegi kukkus varsti küljest. Tea, kas oli asi mineraalide puuduses, või mis...

Lõpetuseks pildike minust endast ka. Autoriks on Suurem Preili, kes on maru hästi kogu sisemise ja välimise olemuse ära tabanud. juhheii!

Ja kas teate, mis on veel parem kui soe jõulutunne?

....olla samal ajal kõrva tipust väikse varba otsani armunud :)

Tervitustega Tartust ;)

...hetked kiirest suvest ja palju jagamata emotsioone!

Alustame ohkimisest, et 14. juulil nagu näete olime tänu Sirlele ja Maidule täitsa siruli omadega koos Liisaga :-) No Liisa, minu kullakallis, oli nõus oma nõbule appi minema ja tema pulmas hüppama ja kargama aga siis tuli tal tunne peale, et äkki üksi ikka natuke suur tükk närida ja kuigi ma olin kindel, et pole midagi, et Liisa saab hakkama, siis noh....ma ei saanud ju end kah sellisest kogemusest ilma jätta. Vaatke, ma pole kunagi pulmi julgenud korraldada, värisesin juba mõttest kui kuulsin Astridi "oopereid" - millised ja tollised need pruutpaari ja pulmamaailm on - aga :-D meile Liisaga sattus väga armas esineme paar ja nii tore esimene, et äkki ei jäägi viimaseks, kui me oma "Pulmakarvikud OÜ" kunagi ära teeme ;-) 

Ja siin järgmisena näete minu esimest pilti koos kuulsusega ja mina ei lausta juba mingi väikse klassiga kuulsusega.....vaid ikka Eesti ma arvan ühe suurima staariga ja diivaga ja tähega ja ....no igaljuhul on tegemist väga ägeda "tädiga" Anne Veski ja see pole mitte Eve Veski ema Põlva Talupoest, vaid laulja ANNE VESKI  :-) See oli üks eriliselt naljakas ja fantastiline kontsert väikses kohas, millega seoses tuli lugu meelde, mille üks sõber rääkis, et ka nende a la külapäeval oli Anne Veski esinemas mõni aeg tagasi ja neil olid külas kuskilt marid või mingi Venemaa pinnal elav rahvakild ja kui nad kuulsid, et Anne Veski tuleb külla, siis.....no nad ei suutnud uskuda, et SEE Anne Veski! Et see polevat võimalik, et nii suur staar nagu Anne Veski, esinemb mingil kplapeol siin ...nii vähese rahva ees?!? Et kuidas teil selline asi Eestis võimalik küll on...vot see ongi Eesti! :-D Ja :-)

No siis saabus 1. september vahepeal ja jälle sai traditsiooniline kooliminemise pilt tehtud. Jälle aasta läinud. Jälle suvi kulgenud. Jälle pojad kooli saadetud ja palju loodetud. 

Tööalaselt on palju uut liikumas. Annan sellest peale Brüsselist tagasi tulekut ülevaate aga täna olen rahul ja tulevik on ebakindel, erutav ja uudne.

Ja nüüd siin viimane hobitegevus.....minuni on jõudnud kuidagi imelikult ja erutavalt jälle mõrvamüsteeriumi mängud. Käsisime Marekiga ka osalemas Toomemäel Ajaloomuuseumis Katrini ja Malli juhtud mängus ja kuna kohal oli fotograaf, siis isegi mõned pildid said sest loost meiega....

Kui imestate, siis siin praegu jäetakse mind sujuvalt teise naise pärast
(vanema  aga rikkama lese pärast, kes hiljem mõrvati) maha.
Üritan oma salaarmukest veenda, et see pole üldse hea mõte :-)
:-D

Nii, mul hakkas kiire, pean nüüd Brüsselisse minema. Täiendused lisan kui meelde tuleb!

13.-14 .detsembril 2018 on jälle Lootvinas Jõulumeeleolu!

Kodune Jõulupere oma maakodus

 Jõulupesa maailm on loomingus! Jah! Teate kuidas?!? Muidugi ei saa teada, sest te ei tea ju. No üks inimene teab. See, kes helistas ja kogu selle sagiva jõuluaja "hulluse" põhjustas nüüd!
...
Mulle helistas üks imeliselt sooja häälega lasteaiaõpetaja Tartust, nii paar nädalat tagasi, ja küsis - te ju sel aastal ka teete ikka selle Lootvina Jõulupesa lahti?!? Ja mina kuulasin vaid suu ammuli, kuidas tema kiitis, veenis ja meelitas mind, et kui head tagasisidet ja milline elamus oli olnud eelmisel aastal. Et tema tuttavad teised lasteaednikud soovitasid! Vau...VAU :-D No helistasin siis Jõulupiigale, sest ilma temata ei ole mingit Jõulupesa (no Jõuluvana on ka tähtis aga teate küll, kuidas mehed tulevad alles lõpus ja säravad, suur habe ees ja kalli kalli ja lapsed on vaimustuses) - tegeliku töö teevad ikka naised ära ;-) Aga me armastame oma mehi, sest ilma nendeta ei saa ka kuidagi, ilma nende suure karukallita ja seepärast on meie Jõuluvana ka ikka täitsa rollis ja juba passib habet ;-) ning sai ülesande elus olla ja selle aasta Jõulupesa näitemängulugu mõelda, et mis siis sel korral õpetlikku ja tarka ka lastele edasi anda.

Jõulupaaril on samuti suur armastus hinges....ja Jõulupiiga
jälle paras teismeline :-) 

Ja nüüd siis ongi ajutöös loominguline protsess, et MIDA täpselt ning kuismoodi TÄPSELT Lootvina Jõulupesas toimuma ja toimima hakkab...kuid graafik täieneb iga päev ja Tartu poole ma pole tegelikult veel reklaami teinudki. Hetkel on oma ja Põlvamaa koolidele saadetud kirjake, kus kutse sel aastal meile külla tulla. Luban, et tunnike Jõulupesas saab jälle erinev olema......ja suunatud lasteaialaste ja 1.-2. klassi õpilastele ehk siis ninnudele-nannudele ning saate elamuse, et olete külla tulnud Jõuluvana maakodusse, kus on piparkoogilõhna, koduloomad, kaminatuli, villased sokid ja kuum pärnaõietee, Jõulumemme kallistused ja Jõuluvana paitus suure jõulukuuse all....jõulumaagiat, mis enne jõule juhatab sisse jõulutunde ja annab aimu, kuidas see jõulutunne loodakse ja ette valmistatakse....

...sa iial ei või teada :-)

teda oleks vaja...

Pole ammu kribanud midagi, praegu ka ainult suurest nördimusest tahan end välja elada, muidu peaksin köögiuksi värvima ja õlitama ja....me teeme OMA KODUS remonti ;-) (muidu teeme ju külakas, va...) Tahan omale natuke skandinaavihõngulist kööki no sellist ;-) .....ja selline valge mees võiks ka mul abis olla ;-D aga mul on enda brünett ja täiesti tavaline eestimees, kes "armastab" remonti ;-)
Kui olen valmis saanud, no siis äkki jõuan ka jagamiseni, et kuidas välja tuli. Lõpp veel ei paista, sest no härra seletab, et sellega läheb ja siis sellega veel ja see riiul ja mööbel ja see asi no veel....aaaa ;-/ nii see remont käib, mina tahan nagu eestinaine  - KOHE aga eestimees ütleb - HOMME, ei veel hullem - JÄRGMINE NÄDAL VÕI KUU!

Aga emotsiooni tahtsin ma jagada hoopis mujalt. Ma lihtsalt EI USU ja ei tahtnud ega suutnud uskuda aga no....ma olen nüüdseks googeldanud ja otsinud ja teinud ikka tunde uurimistööd ja no ja pean väitma,et ma kahtlustan alatut petukatset ja röövimisplaani! Tuli siin kuu või rohkem tagasi minu juurde ukselt-uksele müük - aurupesur kaasas. Mina ju uudishimulik ja ammu osta tahtnud, kõik Kärcherid ja muud läbi googeldanud ja...no muidugi võtsin vastu. Eelmisel aastal vt masin, mis siis mulle 1400.- oleks müüdud oli vinge küll, läks ja ma igatsesin. Seekordne SIIN JA PRAEGU hind oli siis mulle kohe lausa 750.- (alla võeti muidugi nii 1200 pealt kohe ;-) ja mina ei suutnud - tark nagu ma olen - masina nime üles kirjutada, tundus nii lihtne ja "A"-ga algas, no....ja eeldasin, et saan kontakti (vahele - ema juures käis Bloti mees, jättis kontakti ja kõik - oleks saanud 1300.- eest lausa  masina endale!)
Kui esitlus oli läbi ja ma tunnistasin masina suurepäraseks (nüüd ütleks, et see tundus parem kui Bolti lausa), siis ütlesin toredale naismüüjale, et jah, ma ostaks aga ma lubasin "emotsioonoste" (tuletan meelde ülikalleid potte ;-/) enam mitte teha, et ma uurin ja googeldan ja siis võtan ühendust - selle peale aga kohe NAGU ärritus müüja ja ütles, et tema siia rohkem ei tule, kui siis muul esitlusel, kui vaid ja pani nii minema, et ei jäänud auru ka järele (ih, aurupuhasti). No! Mina ka mõtlesin, et no kuulge....
No hakkasin siis mingi aeg hiljem otsima netiavarusest seda masinat ja no ei tule nimi täpselt meelde aga välimus oli küll suurest luust kenasti meeles, et masin oli valge ja sinisega, väike, pealt kantav ja otsik käis niimoodi peale kinni hoidmisesse ja googeldasin ja googeldasin....ja muud sarnast ma ei leidnud kui: Ariete! Eestimaa poodides seda nagu ei müüdagi, sest leidsin ta inglise keelse otsinguga laiast maailmast ja nimeks on ARIETE toode ;-) ja neid seal mitmeid...
Aga oh minu üllatust, kui Amazoist leidsin siis selle masina, kogu oma lisavidinate ja kõige muuga nii sent alla 80.-!!!! Jah, loete õigesti ja näete veel õigesti, ma ei tee trükiviga. Lõpuks leidsin ka Eesti ühelt netimüügilehelt alla 90.- hinnaga (www.a1.ee)
...kui ma olin üle saanud üllatavast ärritusest, et kas tõesti taheti mulle müüa 100 eurone masin 750 euroga, siis süvenesin veel: A1.ee lehelt on masin kadunud ja infot nad ei osanud anda, et kunas seda veel saab. Amazonist tasuta transporti Eestisse ei saa. Mmm, hakkasin tootjat otsima, leidsin Prantsusmaa lehe, kuhu saatsin kirja. Selgus, et tegemist on hoopis Itaalia firmaga ja sealt nimetati mulle ka Eesti edasimüüja Abestock (http://www.abestock.ee/et/brand-category/toostuskaubad/), kelle kodukalt ma miskit ei saa aru - hulgimüük, muu müük - kas nemad olidki, kes mu uksel käisid?!? Saatsin sinna kirja ;-), et kust ja kuidas ma masin saan ja palju see maksab ja vastus tuli - et nemad ei turusta veel neid mudeleid ja loodetavasti saavad nad taolise Eesti turule sügisest ning siis on hinnaklass nii 150.- ja lisaks andis ametlik edasimüüja teada, et nad on kursis taolise hiiglasliku edasimüümisega aga ei saa midagi teha, kuna tegu on Euroopa Liidus lubatud tegevusega!?!
SEEGA - kui keegi loeb seda ja on samuti kokku trehvanud Ariete aurupuhasti kodumüügiga, siis võtke teadmiseks - antud toode maksab sügisest 150.- poes. Mõnede inimeste ahnus on kohe vastik. Ja kuidas see on lubatud - see on lihtsalt arusaamatu! Otsi aga mõni tore toode väljamaalt üles, mis on seal nii normaalse hinnaga ja Eestis ei müüda....ning asu aga seda müüma - nii rikkus majja too. Kas tõesti on kõik lubatud!?!
...nii mõni päev hiljem....
Minu köök valmis ;-) no suurest lust, natuke mööblit veel juurde tulemas, et saaks "soolaleivapidu" pidada. Aga tulemusega olen rahul. :-) ...sain oma "skandinaavia stiili" soodsas kastmes ehk siis isetehtud nii hästi kui oskasin....

....Lootvina suvi lõppes romantiliselt!

 Rohkem pilte ja jutukese leiate meie Lootvina kodukalt SIIT

Mina aga tahan öelda, et AITÄH Sildoja Krista! 

Et meie koos tegemised ja rõõm ikka jätkuks ja mustad kassid ei jookseks kunagi üle tee ;-) 

Aitäh Mooste Rahvamuusikakool selle koostöö ja suhtumise eest - rõõm on muusikast! 

Järgmise vallatu ideeni, mis juba sündis, kuid millele aega/kuupäeva kuidagi ei leia :-) 

...Lootvinas toimus kõige uhkem külapäev just Avatud Talude päeval!

Et näidata meie väikse ja õhinapõhise küla uhkust, võimsust ja vägevust ning tublidust, siis osalesime Avatud Talude päeval 2018, olles Lootvina ühendtalud ja võõrustasime kõiki külalisi, kes meie juurde jõudsid ning neid oli kokku ligi 400 inimest! 

Samas aga pidasime oma igasuvist külapäeva, sest ei saa ju suurt pidu n-ö raisku lasta minna ;-) Eriti kui sõidutasime kokku oma küla töötavad ja tublid PÕKAD ja tegime Lootvina esimese traktorinäituse, kus oli 9 põkat ja 1 kombain! 
Lootvina esimese traktorinäituse panid KülaVeljo maale rattale: Pihlapuu talu, Sotsu talu, Oru talu ja Palli talu!

Meil toimus:
Avatud oli külasaun ja kümblustünn, saunakombeid ja saunavihta tegema õpetas saunavanast külavanem Riidma talust. Lisaks tegi külavanem veel puutöötuba - sai meisterdada endale tsirgupillikese.

Võimalus oli osaleda Virga talu Vibuväljakutses, kus talunoored püsitasid suure turvavõrguga vibulaskeala ning miski liikus pallidega, mida sihtida ning ja metssea jahti sai harjutada :-)

Kell 13 ja 15 algas ürditee valmistamise koolitus Riidma talu perenaise poolt. FERMENTEERIMINE

Suvel maakodu ümbruses kasvavatele taimedele saab enne kuivatamist veelgi väge lisada - meie õpitoas tehti Iivan-tšai fermenteerimisprotsessi. Õpitoast lahkuti purgikese töödeldud lehtede ning õpetussõnadega, kuidas protsess lõpule viia. 

Pikkjärve talu perenaine õpetas käsitöötoas pakutrüki tehnikas öko-kandekotte kaunistama, lisaks nägin rätikesi, t-särke ja paljaid meherinnaesiseid pakutrüki mustrites ;-) Pakutrükitöötuba ei suutnud kuidagi lõpetada ja huvilised kaunistasid kotte veel simmani ajalgi! Aitäh Margit!

Külastada sai meie külalauta, kus Sotsu talu lambad määgisid, kelle Londi Jaan uhke traktoriga kohale sõidutas ning seejärel traktori enda näitusele veeretas.

Hobuteraapia suksu Ants koos kolme sõbraga olid Oru talust, keda sai paitada ja kallistada ning peost porgandeid sööta ning lisaks ratsutada ning ka sõitu teha! Täname Oru talu rahvast, kus perenaise Dianale ja peremees Jaanile lisaks olid nende lapsed kohal ning potentsiaalne väimees ka veel :-) Nad ehitasid megasuure ja laheda hobukopli KülaVeljo maa peale (Veljo saigi renti hobusesitaga)

Tutvuda sai uhtivärske Virga talu kanatraktoriga, kus viis lumivalget kana munevad kodumune ning see oli hitt. Lapsed vaimustsid kanadest ning suured imestasid kanatraktorit ennast. Küll vahiti ja pildistati, sinna juurde oleks kanagiidi olnud, kes oleks rääkinud linnarahvale kanaelust ja olust....

Meie küla talukaupa sai Lootvina taluturult: kodumunad, hoidised, oma tehtud sink, koduõlu ja -vein, suitsuvorsti, koduleiba,tomatit-kurki, jne, lisaks tegutses külatäika!
*kodune ja värkse talusink, mille Muuga Enn tegi, müüdi läbi paari tunniga, kõik 15 kilo!
*Palli talu värke kartul  ja hoidised läksid hästi
*Tairi ja Kersti värske mesi .....mmmm, lisaks suur aitäh Kerstile köögitoimkonda tulemise eest! See oli suureks abiks!
*Varese Eino kauples just enda tehtud suitsurääbisega, mida keegi väga ei näinud, sest see osteti enne kui nagu pidu sai pihta hakata! ;-) ja tema kanamunad läksid ka kiirelt.
*Palli talu peremees hakkas kodukalja kaupmeheks ning jagas seda jooki rahuga enneolematu hinna eest!
*Palo talu oli vastuatv Lootvina Naise kodukohviku eest ja söötis ära terve armaada! Tal olid abiks Ala talu Merike, kes lööb meil kõik kassad kokku; Muuga Heili, meie endine Triin ;-) - nüüd siis lihtsalt Helerannake :-D ja Pihlapuu talu Levia ja Pireti emme ka! Kõik nad oli rakkes terve päeva ja tallad lõid tuld.
*Pihlapuu talu noorperemehe (kel on juba oma talu Lootvinas tegelt, ma ei tea veel nime ;-) koduveinid, kadusid nagu....soe sai
*sooja saia küpsetas aga Helerannake.
.....taluturus asju korraldasid Muuga Heili ja Enno talu Tuuli.

Puukujude meistriklass avas näitusmüügi ning oli võimalus näha meistrit skulptuuritamas! Järvemaja talu puukujumeister Kalle müüs maha kolm kuju ja tema vunts oli megarahul, ta ka tegi näidistegemist ja kunst sündis silme all, rahvast oli kes vaatas!!!!























17-20 ÕHTUL KÜLASIMMAN: mängis ideaalkoosseis Mooste Rahvamuusikakoolist: Toomas Ojasaar (Lõuna-Eesti parim lõõtsamängija), Raivo Sildoja (Mooste Rahvamuusikakooli pillimeister ja suurepärane viiulimängija) ja Ott Kaasik (megalahe bassimeister)
See oli VÄGA HEA! Soovitan kahte kätt südamele pannes! Mul polnud kahtusi muidugi, et nad saavad superhästi hakkama aga paitas kõrva kuidas lõõts ja viiul soolos koos musitseerisid ja kuidas muusikud ise nautisid neid erilisi hetki lugudes - vaadates Raivo ja Toomase nägusid ja keskendumist sel hetkel!

Kõlas laul ja sai tantsu, toimetas kodukohvik ja pillimängu pausi ajal sai näha külarahva näitemängu, enne aga tegi meie koolipapa hr Mark viktoriini külastajatele ;-)

Varsti põhjalikum pildigalerii ja kajastus nii siin kui www.lootvina.ee
FB ürituse leht


Kui küla fotomees Aivarilt pildid saan ning loo jutustan kuidas kõik oli ja sai ;-)
Kokku arvutasin ära, et kuskil 18 talu oli haaratud ja kokku nendest taludest 52 inimest, kes osalesid ettevalmistusest ja/või olid 22.07 kohapeal! Tõesti olen uhke meie kogukonna üle! :-D

Parkla oli pidevalt autsid täis ja tee kannatas koormust - oi kui paljud teavad, et Lootvinasse ei saa kuskilt poolt kõvakattega teed pidi ;-/

Külas käis korraldustiimi arvates pea 400 inimest, kirja pani end 382 aga paljusid ei saanud me kirja kindlasti!

rahul külamehed simmanil: Vahi talu noorperemees, KülaVeljo ja härra Rääbis rääbistega ;-)

Meie koolipapa - härra Tõnis Mark - tegi ülihuvitava ja haarava viktoriini külarahvale ning külalistele, kust ma teadsin ühte vastust - Võnnu maakirik on suurim kivist maakirik Eestis!

...järjekordne Vibukohvik Virgal on toimunud!

...läbi klaasakna on näha päiksesäras suvi ümber maja

Mul pole isegi enam meeles, kui palju uudiseid on jagamata. Täna ka peaksin praegu kirjutama hoopis muud, kuid seda mida praegu aga....no ei suuda keskenduda. Läksin välja terassile (millest varsti saab loodetavasti veranda) ja vaatasin oma majaesist ning hingasin sisse hiliskevade kuuma päiksesära. Minu tagant hiilis välja ka meie uus majaelanik Kiti, kes tegi teistkordset tutvust Palliga. Esmakordne oli põhjalik ja sõbralik, seega polnud mul hirmu, et koer endale kassitoitu teeb lõunaks ;-) Muidu on selline tubane teraapiakass, mäletate...kunagi sai ammu nimetatud juba. 

Mis siis toimub....see pagana magister ikka veel ;-/ No viimistle ja jukitse selle kallal...tomatid sain julma ajavõtuga Annukalt toodud ja kasvuhoonesse pistetud. Peenrakastid on tühjad ja ootavad, sitta pilgeni täis, naeran, et las komposteeruvad vähe, muidu ongi liiga kange...ja siis võitled sääskedega, nagu segane...need vereimejad ootavad ukse taga ja tükivad kohe sisse, kui pilutad juba ust! tegin loodusliku sääsepüüdja, netist lugesin, et soe vesi, pruun suhkur ja pärmi - sääsed tuhisevat kohe sinna sisse - irw, mitte ühtegi. Siinmail nii "lollid" need lend-piraajad pole, kahju. PAKKUMINE!!!! Teate ma maksaks kohe suurema summa aparaadi eest, mis mulle VÄLJAS kasvõi 5x5m sääsevaba pinda tekitaks! Ausalt, kui kellegil on selline toimiv tehniline seade (no riputad enda kohale verandale ja sinna need (piiks)pead ei tüki enam), siis mina olen klient! Olen nõus maksma lausa PALJU, et saada endale sääsevabad suved verandal ja suitsusauna õhtud ilma vereimejatele buffeeks olemata :-( Kui keegi loeb ja teab sellist toodet, siis FB sõnumitesse mulle ja toimiva aparaadi soovitaja saab auhinna ;-) Nagu reklaamiblogi juba :-D

Nüüd ma jätkan siis oma köögis arutlemist draamaõpetuse eesmärkide ja draamaõpetaja pädevuste üle ning loodetavasti on see kõik 13.06 läbi, kui saab see töö positiivselt kaitstud, pöidlad pihku! Siis hakkab äkki muid uudiseid ka ilmuma ja tulema, sest mida ma siis enam kirjutan?!? :-) Saan oma külaelule ja aktiivsele muiduelule jälle tähelepanu pöörama hakata, tunnen sest juba puudust - reaalsest aktiivsest tegutsemisest, mitte trükkitähtede veeretamisest siin klvaituuril....:-D lõpp paistab! Tervitan oma köögist:

...jõulud said lõpuks läbi

Mõtlesin, et roosa mütsiga laps läheneb mulle musiplaanidega, aga kohe pärast klõpsu
kilkas ta  elevalt:" Emme, nägid! Ma hammustasin sind kõrvast!"
elu õied....pf

...ja sünnipäev algas!!
Ei, mis päev?!? Periood
Eelmisel aastal sain aru, kui palju toredam on kõikide tuttavatega eraldi sünnipäevatada, mitte teha üks suur trall. See tähendab, et vahva aeg võib alata misiganes hetkel enne päris sündimise päeva...ja lõppeda...misiganes hetkel pärast seda :D Hea tahtmise korral saab jõuludeni välja venitada.
Järgides mulle juba omaseks saanud kronoloogilist kaost, alustan sellest, et lõppev nädal on olnud väga elamusterohke. Esmaspäeval sai peaaegu puhata ja mõnuleda, sest algas vaheaeg. Ja kuigi see ei tähenda, et tööasjad ei kimbutanuks, võis vähemalt hommikul natuke kauem endale voodis olesklemist lubada. Teisipäev möödus ratastel. Sõitsin erinevates lastekoosseisudes mööda linna ja linnast välja. Lastekadu-0; pagasikadu-2. Arenguruumi on, aga suhteliselt hea tulemus siiski. Pillepreili käis hambaarsti juures, sest oli juba pikemat aega hambavalu kurtnud. Viibisime arsti kabinetis umbes kolm minutit, millest kaks muljetasin mina oma tarkusehamba eemalduse teemal. Preilil oli kõik imelises korras ja valu pidavat tegema koolihambad, mis igemes oma elu elavad. Steni arenguvestlus: on arenenud :D jeei!! ja nii muuseas saab endale taaskord uue klassijuhataja. Mulle hakkab see juba kahtlane tunduma. Ehk on tal mingi klassijuhatajavahetusneedus peal...Ootame-vaatame. Muuseas, Märt-poisil oli ka arenguvestlus. See oli nii tore elamus, et selliseid vestlusi võiks vabalt igas kvartalis korra olla. Tundsin, kuidas mu nina iga hetkega ülespoole kerkis. Noh..uhkusest.. või nii. Aga lohelaisad on mõlemad. Piidlen eilehommikust kohvitassi ja mõtlen, et kust nad küll selle omaduse pärinud on. Võrru. Edasi liikusime sel toredal teisipäeval Võrru. Mina ja mu fantastiline nelik ja nende mitte nii fantastiline pagas, mis koosnes viiest kotist, kusjuures kottide sisu ei vastanud sugugi kottide tegelikele omanikele. Bussist väljusid kõik lapsed ja mina ja ... n-2 kotti. Pärast kolmekümneseks saamist tundub vihastamine nii mõtetult ressursseraiskava tegevusena, mistõttu pööritasin endale silmi, lasin kuuldavale kõkutuse iseenda hajameelsuse üle ja asusin olukorda lahendama. Tund hiljem olid kadumaläinud kotid käes, veel mõni minut hiljem maandusid lapsed oma vanaema juurde, ning mina sain oma ainsa (aga see-eest imelise) tuttava nimekaimuga veeta väga vajaliku ja väärtusliku pooltunni. Peatusime Võru Spring söögikohas (ma ei teagi, kas ta on kohviku või restorani nime all). Menüü oli nii ahvatlevalt kirjutatud, et ma oleks tahtnud nahka panna kõik need toidud pluss menüü enda. Sellist asja pole ammu juhtunud. Pärast kohtumist leidsin vaevu üles tee bussijaama, sest nad seal Võrus on ümber tõstnud nii majad kui ka puud ja teed- kõik oli täiesti teistsugune!! Tunnike mõnusat rahulikku bussisõitu, siis veel tunnike ema ja koerte seltsis, natuke trenni ja otsa see tegus päev saigi. Ah, et miks bussiga? Noh, ma lihtsalt armastasin oma autot nii palju, et ta suurest hoolimisüledoosist end ühel libedal talvehommikul Ahja kraavi siruli viskas ja enam ei ärganud. Oli kahju. Väga. Aga tuleb tunnistada, et bussiga sõites on elu rahulikum.
Kolmapäeval tsälgutasin porgandeid ja kaalikaid- fruktodisain.

 Neljapäeval maadlesin robotiga. Sidusin end robootikakoolitusega, millest ma mitte midagi aru ei saa. Olgu, pika peale midagi saan, aga minu arengutempot vaadates..... Tegu on veebipõhise koolitusega, mis koosneb mitmest moodulist. Läbi tuleb vaadata hulk õppevideosid, millest iga järgnev algab sõnadega "... nüüd on sul ...( üks, teine või kolmas asi) selge ja oskad teha( üht, teist ja kolmandat)... Ja mina vaatan iga kord silmad pärani, et mih..mih..mida ma oskan????!!! Suutmata seda kõike isegi järgi hääldada. Loomulikult on keskkonnas olemas ka küsimuste esitamise nurgake, aga ma pole siiani suutnud eriti hästi isegi endale neid küsimusi sõnastada. Nii, et jätkan arengut liikumisvaegusega teo sammul. Rõõmsa ja rahuloeva liikumisvaegusega teo sammul :) Sest õppida on siiski tore





.

Reedel algas sünnipäev !!!! Sisuliselt võib sünnipäevaks nimetada perioodi, mil juhtub palju toredat... ja saab tavapärasest rohkem süüa. Nagu jõulude ajal. Lihtsalt, vahelduseks natuke teistsugust sööki. Napsasin kohtumisele ühe oma kõigekõigematest kursaõdedest (..hmm...mulle tundub, et planeeritud kronoloogiline kaos jääb ära, sest sellest nädalast kaugemale ma vist ei jõuagi, muidu tuleb kirjutis liiga pikk ja keegi jääb lugedes niimoodi arvuti kõrvale magama- enda kogemusest tean). Trehvasime kohvikus. Selles, mille peale on alati saanud kindel olla, kus on alati head söögid olnud ja meeldiv teenindus ja õdus ja mõnus ja vaikne. No ja mis nad nüüd siis teinud on! Menüüst on tehtud vaid lühike sisukokkuvõte! Täiesti erivajaduspõhine, arutasime. Nüüd me teame, et päriselt ka on olemas tähendus ütlusel "ühesõnaga", sest just ühe sõnaga seal kõik kirjas ongi. Mokkamööda polnud meile eriti miski. Ja mu armas ümarvormis kaaslane ei saanudki vägaigatsetud kartuliputru, vaid pidi leppima salatiga, millel garneeringuks part,...mida sööja ekslikult peekoniks pidas. Jutuajamist aga ei suutnud segada ei tema peekonpart ega ka minu taldrikut kaunistanud neoonroheline vetikas, mis romantiliselt ümber ühe ülekaalulise kreveti kaela oli seatud. Kohtumiselt lahkusin veel 10 korda rõõmsamana. Ei lahkunud. Veeresin. Mäest üles ja koju. Ja siis veeresin trenni. Sest oma ealiste iseärasuste tõttu ei püsi mul ikka veel meeles, et punnipugitud kõhuga jõusaali ei ronita...
Eile tabasin kolm kärbest ühe hoobiga. Alustasin kahest kursuseõest, kelle ma ka ümaraks söötsin, ja kelle nägemine nii hea tunde tekitas, et see veel praeguseks päris lahtunud pole. Üle väga väga pika aja vaaritasin päristoitu ja sain isegi ühe tordiga hakkama.

Eakohaselt  "fluffy"

 Veel mõni minut enne kauaoodatute saabumist oli köögi sein kaetud sefiiripritsmetega ning põrand ja muud pinnad kõrvitsaseemnetega... sest...tegijal juhtub. Kõik lõppes siiski puhtalt, kuigi põhimõtteliselt oleks meil selle sefiiri ja seemnete sees arvatavasti sama mõnus olnud. Edasi lupsasin kleidi sisse, sest Vanemuise väikses majas ootas mind mu teatrisõber. Oi!!!! Tema!! Temast ju kogu sünnipäevaperiood alguse saigi. Nimelt leidsin ma juba enne igasuguseid kohtumisi oma postkastist kaardi :)

Teater. Ma olen viimase kahe kuu jooksul vist rohkem teatris käinud, kui kogu eelneva elu jooksul kokku. Sellest aga järgmisel korral. Seekord läksime vaatama lavastust "Mees, kes teadis ussisõnu". Tükk kestis 3 ja pool tundi! Ja suutis meid haarata kogu selle aja vältel. Lavakujundus oli nii hea, muusika oli hea, näitlejad olid head, hääled mõjusid ja kostüümid olid....nunnud :D Igatahes jäime väga rahule. No ja loomulikult jõudsime enne südaööd veel minu poole jutustama ja muljetama ja...SÖÖMA!! 
Tänane päev sisaldas Kungla rahvast ja vanaema, lobisemist ja ...söömist :)
Ja kõige lahedam on see....et sünni päev pole veel kättegi jõudnud, aga juba on niiiiii tore olnud. Hiiiih :D


Täiesti teemaväline pakkumine, aga hakkan varsti taimi  ümberistutama. Pakkumisel on aaloe, mis on nii võimsaks kasvanud, et tungib juba läbi kardina.... Ja üks suur puhmas on veel. Nii suur, et tahaks jagada. Aga ma ei tea nime. Ja pilti ka praegu pole. Ühesõnaga, kui keegi tunneb, et tahaks koju tuustjat puhmast või aaloed, siis palun märgutada. Muideks, kalanhoe, mille naabriMerle aasta tagasi mulle kinkis, on oma esialgse suuruse KÜMNEKORDISTANUD!!!! Liialdamata. 

Rõõmurohket kevadenautimist!!
Päikest
Tartust ;)

Kuidagi, nii on :)

LN Külli loodusvaatlused vol. 6

KEVADVAATLUSED
9.-14. aprillil

Hea lugeja. Kuna viibin Shveitsis, siis kõik siinöeldu kehtib loodetavasti Eesti kohta kuu aega hiljem. Loodetavasti. Ja ehk pisut tagasihoidlikuma õitsemisjõuga.

Niisiis - kõik õitseb. Esmalt lillemurud madalate priimulatega - kollaste, valgete, roosade, lillade, punaste ja paljude vahetoonidega. Nende seltsis mairoosid, nartsissid ja häitsmed, mille nimesid ma ei tunne.
Edasi põõsad. Kõige võidukamad on praegu akaatsiad. Kui põõsas on korralikult tagasi lõigatud, katavad säravkollased õied ta maapinnast kuni okstetippudeni, oksi pole peaaegu nähagi.

Siis kirsid, on ka roosasid jaapani kirsse. Pirnipuud ja õunapuud, mis just alustavad. Ja magnooliad - kuidas küll vesiroosid on puude otsa sattunud??!? Põhjamaalase silmale täiesti kohatu vaatepilt, kui puu enne lehtimist taldrikusuuruste õielärakatega uhkeldab! Siit-sealt aianurkadest leiab ka metsikuid magnooliaid, mille valged rohked õied on tagasihoidlikumad ega ületa kujutluse piire.

Kased on hiirekõrvul ja rohkete tolmuka sagaratega. Toomingad on ootel. Kuusekasvud pole veel avanenud, seega värsket kuuserohelist veel napsata ei saa. Küll aga maast naati, nurmenukku ja karulauku... Hullumeelsus, karulauk mühab siin igal pool. Lubjane pinnas muidugi. Mida on rohkesti, seda kohalikud nii väga ei hindagi. Mitu kilo ma teile võin postitada?

Ja päike loojub läänekaare küngaste (mägede!) taha....

...nii ilus kui vahel päike paistab juba!

Lootvina on kevade ootuses. Luiged meilgi kohal, sookured on nördinud, et selline ILM ja vastuvõtt ;-) ning Lumi ajab vintskelt vastu...tuleb vist vestlus pidada maha ;-) Tõnu!?

Nimepäeva puhul suuremat sorti pidu!

Ma tean, miks paastumaarjapäev nii õige päev mulle on - ma ei taha üksi tähitada kunagi. Armastan seltskonda ja head sõbranjed on alati superlahe seltskond, kellega naistepidu teha. Ausalt, kõikaeg ei ole mehi vaja - eilne tõestas seda 100%
Sellist lusti ja tralli ja mõnusat seltskonda, no aasta tagasi - sai viimati nautida! Nii kahju kohe nendest, kes mõtlesid, et tulevad (või kes haigeks jäid - Kertu :-(....) aga te jäite ikka nii lahedast paastumaarjapäevast ilma!
Setomaa naised oli sellise aktiivkontserdi meile ette valmistanud, et no.....selline tunne jäi hetki, et tollest suitsusannatamisest küll kasu polnud ;-) tuleb peale pidu uuesti minna pessu, selline trenn käis seto-tantse saatel.
Kuid päeval oli samuti super tore - päiksetõusul....ma ei mäletagi, kas on Potimäel nii palju naisi olnud.....päikest seekord küll polnud ;-) ja võibolla jäi loomislaul seetõttu natuke meeleolutumaks, kui eelmisel aastal.....kuid meie kased on jälle ehitumad ja väelisemad :-D Meist paljudel on juba oma puu, oma oksaharu kuhu oma lähedastele tervise ja õnne nimel linte seome.....ja vanad üle vaatame, et kuidas on vastu pidanud....
Pankoogid olid ka see aasta kuumad ja maarjapuna oli kangem kui eelmine aasta ;-) tänu Setomaa kraamile! Hää, et Inara oma hääd sõira oli teinud, mida päälevõtuks sai mekutada. Ta lubas meile sõirategemise koolituse teha! Lubadus on antud, vaatame - vast sõidame talle külla sellele koolitusele, ah?

Parim osa ses päevas oll viil, et me saime toda sitamaagiat nii ainut teta, et igaüts võtte väikse tükikese, mis sai sitahunnikust, kuna tuu oll nii külmunu ja siis põlluviirde jõudes viskasid kõik naased kõrraga, ma tahtse pilti ju ja siis ma saigi sitagasaoga pihta. Aga tuu ju tuus õnne, om ju? Seega ma saa sel uuel ringil viil rohkem õnne tunda.....aituma, aituma naase!

Saun oli imehea, üheksa vägist naist katsus jõudu Leiliga. Leili võitis. Tuli kümnes, PaloPiret säält SIILIlt ja väsitas Leili är ;-) Aga ütsteist sai vihutud ja hädasid ära loitsutud. Palju parem on olla, ausalt.
Kuuste naised tõid õhtusele peole särtsu veelgi juurde ja vahel oli tunne, et ruumist jäi nagu puudus isegi ;-) Ma tahan öelda, et selle aastane, (11.-nes) paastumaarjapäev oli nii äge, et kohe oli ;-)
Aga eks paremini jutust ütleb pilt. Panin mõne taskutelefoniga tettu video kah kokku ja no saab väikse mulje, et mis meil siis kah toimus......pilti saab aga kaeda siit